havana ööelust, prostitutsioonist ja inimväärikusest

pühapäev, 16. dets. 2007, la habana, meson de la flota

mul on räme pohmakas. sellest aga, miks see nii on, hiljem. fakt on, et täna pole ma sisuliselt väljas käinud ja nüüd veidi kosudes võtsin pool tundi kirjutamiseks. häbilugu.

laupäev algas rahulikult, peale kella kümmet guaavi mahla ja omletiga. värskelt pressitud guaavi mahl on fantastiline - väga mõnus mahe ning meeldivat roosat värvi, võiks öelda, et magus.

tuli välja, et me olime maandunud oma hotelli valikuga otse Havana vanalinna, mis on enamasti kaunilt korda tehtud ja hoolitsetud... samuti on siin äärmiselt turvaline jalutada, sest minu üllatuseks seisab poliseinik pea iga nurga peal nii, et tõesti võib öelda, et politseinikel on omavahel vanalinnas silmside. keegi tänaval eriti ei tüüta jne. tõeliselt meeldiv paik, mis päeval on turistisaginat täis ning õhtul vaikne.

eile seirasime vanalinna ja kapitooliumit. ilmselt ühendriikidest voolava rahaga ehitati kapitooliumi kuuba variant havanasse. mõjuv ja kaunis ehitis.

kapitooliumi eest võtsime roosa katuseta chevi takso, et sõita tund sellega mööda linna. ma vist polegi varem nii vana ja laevliku autoga sõitnud. pehme vedrustus, madalatel pööretel lõrisev mootor ning kabriole omane taganttuul tagaistmel. chill.

ringsõidust jäi silma, et havana elurajoonid on vaesed ja veidi lohakad, kuid kindlasti rohkem korras kui vietnamis, ning kerjusied ja kodutuid polnud näha. selles mõttes kommunism toimib, et hoitakse üldiselt ühtlast vaest taset elanikkonnas, aga samas näljas keegi pole. selle poolest sarnaneb pilt vietnamiga küll.

peale veel lisandunud seiklemist, ringivaatamist ja söömist otsustasime, et uurime välja kus siis kurat kohalikud pidu panevad. päev oli selleks hetkeks õhtusse veerenud. me käisime vieja [vieha] läbi ja mitte ühtegi teist kohta peale kallimapoolsete pooltühjade ning elava muusikaga restoranide silma ei jäänud. samuti olid vieja tänavad tühjad.

nii tekkiski küsimus - kus kurat kohalikud on. tagasi hotelli jõudes nautisime paralleelselt järgmise flamenco etendusega mereande, mis siin on väga värsked. eriti populaarne on siin langust, mis inglise keeles lobster'iks tõlgitud, ning söömise käigus tutvusime kolmese pundi ameeriklastega, kes meid veidi infoga varustasid.

sellistes maailmaosades rändamise juures on üks fenomen. tüüpiliselt lääneriikides tänaval kõndides sa suvaliste inimestega juttu ei alusta... siinkandis aga, kui kaks valget, turistitunnustega inimest kokku satuvad, alustavad nad suhteliselt kergesti juttu. piisab ühest sõbralikumast naeratusest või peanoogutusest või mõnest hello'st, kui juba hakkab jutt jooksma.

sama panin tähele ka vietnamis, eriti selle riigi piirkondades, kus valgeid eriti ei liigu. nii, et vahel on lausa rõõm näha teist valget inimest, kes sinule mõistetavat keelt räägib. selline suhtlemine on ilmselt intuitiivne, nii vahetatakse olulist infot, aidatakse teineteist juhistega jne. võõras keskkond, tuttav näotüüp ning vajadus kogemuste ja infovahetuseks teeb selles mõttes imesid. sel viisil saime me oma reisi alguses tegelikult enamuse vajalikust infost kätte, seda eriti keskkonnas, kus kohalike jagatud info võib olla ebausaldusväärne.

meie küsimuse peale, miks kohalikud pidu ei pane, vastasid ameeriklased, et kuubalased on tõenäoliselt põhiliselt kodus ja õhtuti väljas ei käi, kuna nad on selleks piisavalt vaesed. samas olla nad eelmisel õhtul külastanud teatro nacionali, mille teisel korrusel on salsa ööklubi, kus kohalikke on pooleks turistidega ning kus õige trall alles kell 1/2 öösel lahti läheb.

nemad lahkuseid sealt küll enne tõsist tralli ja suundusid maleconile (täpsemalt la rampa kanti) - see on kuulus havana promenaad mere ääres. nende sõnul olla promenaad täis olnud tihedalt kuuba noori, kes lihtsalt seal kõndisid, hängisid, pilli mängisid ning rummi jõid. ehk siis maleconil on suurepärane võimalus näha ning kokku puutuda kohalike noortega.

/öine tänav/

ega me siis palju ei oodanudki, kui võtsime vahuriga tee jalge alla ja läksime ööelu avastama ning esmalt just maleconile.

võtsime takso 2 cuc'i eest. mingil hetkel hüppasime lihtsalt välja, sest üks väike välikõrts jäi silma.(la golfa). maleconil oli suht tihedasti rahvast. tundsin ennast tõelise turistina, eriti kuna kandsin mitte maikat vaid triiksärki ja linast pintsakut... suht ebamugav oli seetõttu, et piidlemist oli palju, kohati ka hõiguti ning meie esimene mõte oli... et peab peale jooma. mida sa muud teed, kui must tütarlaps, kes ripub musta kuti kaelas vaatab sind, pilgutab silma ning ka tüüp vaatab sind ning senise kogemuseta ei oska sa arvata, mida nende ja üldse kõigi pilgud endas varjavad.

üle tee kõndides avastasimegi ennast õllevarjualustega restoranist, kus tutvusime ühe hollandlase ning ka kanadast pärit mehega. hollandlane, pikk kiilakas hea kehaehitusega tüüp, oli juba kuu aega havanat nautinud ja teeb seda veel järgnevad kolm kuud. iga õhtu pidu ja must naine...

tema sõnul on see tähelepanuväärne - kommunism, päike, mustad naised, sigarid ja rumm - kus mujal maailmas leiab sellist kokteili veel, ning kui sa midagi neist asjades nautimata jätad, ei ole sa kuubat näinud!

ma polnud selles temaga päris nõus, sest tõenäoliselt on kuubal ka muud pakkuda ning huvitav on, et ise ta ei suitsetanud, sellega süües oma sõnu.

tema sõnul olla naised siin teistsugused: "naudivad seksi, seltskonda, mitte ei 'tee oma tööd', kuigi hommikul viskad ikkagi 20 - 30 cuci. nad on suht noored ja hea välimusega, kohtud tänaval juhuslikult, ajad juttu, sööd õhtust, kutsud külla, teed dringid ja magad temaga, nagu... päris deit, ainult märksa kontsentreeritum ning ilma tüüpiliste euroopas levinud keerukusteta..."

"mnjaa?" oli mu vastus.

kui ma küsisin, milline on kuubas elatustase, rääkis ta, et keskmine palk on 10 dollarit (üks dokumentaal rääkis 11-16st, mis pole samuti palju erinev), samas keegi ei elavat selle rahaga. mehed müütavad tehastest varastatud sigareid tänaval, kes pakub kodumajutust, kes pähkleid ja muud träni, kellel on toetavad sugulased ühendriikides, kes reisib riigist välja vedades mustalt kaupa riiki sisse, kes seksib välismaalastega saades öö eest 20 - 30 dollarit...

igatahes, tõepoolest tähelepanuväärne oli, et tema elmise öö kaaslane, tõesti kaunis must naine, liitudes meie laudkonnaga, vaatas seda hollandlast väga eriliselt, ja seda terve õhtu - ta vaatas teda armunud naise pilguga...

mul oli sellest naisest kahju.

/kunagi oli trepi šaht, nüüd on trepi ja liftišaht/

lõpetanud oma õlled asusime me vahuriga minekule - hoovihm oli peletanud maleconilt suurema osa inimestest ning tagasiteel rääkisime vahuriga palju inimväärikusest ja erinevatest ühiskonnakorralduse vormidest... ning ka sellest, et keegi brüsselist ütles, et kuubal on kõik inimesed õnnelikud.

see ei ole nii, inimesed on alati õnnelikud/õnnetud oma olemuses, lihtsalt sõltuval keskkonnast on probleemid erinevad... minuarust pole võimalik, et ühes maailma punktis on nii palju prostituute... see pigem näitab midagi kehtiva süsteemi kohta. näitab selle kohta, et naine on sunnitud enda väärikust jalge-alla tallama, et veidigi inimväärsemat elu elada. see näitab ka seda, et nii antakse võimalus teatud inimestele antud olukorda ära kasutada, neid naisi ära kasutada.

"miks mitte võtta peale kirglikku ööd mehe käest raha - kui ta nii kui nii läheb 5 päeva pärast ära, on vaid kepi pärast minuga, tal on suva, mis minust pärast saab ning sellest rahast, mida ilmselt temal on piisavalt, saan ma kuu jagu söönuks..."

selline on sotsiaalset meeleheidet väljendav prostitutsioon ning päris kole ja kibestunud hingeline pilt, ütleks ma...


igatahes, tuleb veel teatro nacionale'is ära käia, et teist tahku havana ööelust näha ning ehk ka järgmisi tahke avastada. fakt on, et inimestega suheldes (ja kuradi jama on, et me hispaania keelt ei räägi) saab päris palju teada ja loob endale rohkem võimalusi, kuhu minna, mida teha ja mina näha.

homme vist sõidame havanast ära, teeme läänepoole rendiautoga ühe tuuri, 9 päeva, ning peale seda oleme tagasi havanas, võibolla käin mina ja kairika ka isla del juventud'il ära, seda aga siis juba kohaliku lennuga. sest bussid/praamid on kokku kallimad ja märgatavalt aeglasemad.

igatahes, nüüd pohmaka põhjuse juurde - see laupäeva õhtu mesonis, mis juba algas tõsise koguse cuba libredega lõppes ikkagi maleconil õllega... paras ports rummi ja sinna peale kohalikku õlut, pole hea mõte.