aastavahetus ja viimased 4 päeva havanas

viimased päevad havanas läks midagi nihu seoses läppari aku laadimisega. mingil põhjusel keeldus aku laadumast ja läppar käivitumast. õnneks suutsin selle probleemi siiski lahendada mingil hetkel. kuid kuna ma paberile kirjutada ei viitsinud ja tegelikult paljut ka enam ei toimunud, siis jätsin viimased 4 päeva peaaegu et üles tähendamata.

teen seda nüüd pikemalt juba tagasi olles ühe raksuga. (jama on, et aastavahetusel klõpsitud pildid läksid mingi imenipiga kaduma... ei tea kas kaartide sünkimisel tegin midagi valesti... või kurat seda teab. igatahes kaks viimast albumit on siin: La Habana @ Cuba - 27-27.12.2007 ja La Habana @ Cuba - 28-30.12.2007)

* 28. detsember

Jah, 28. detsembril käisime revolutsioonimuuseumis, tore koht, 50 aastat vanad vereplekid jne.


õhtul mnjah, mida ikka. tinutasime edasi, läksime ja hängisime maleconil nagu kohalikud seda teevad. seal mingi hetk sattusime oma initsiatiivil juba parajate poistena ühe valgenahalise tütarlapsega rääkima - arvasime et tegemist on turistiga ja puhuks juttu kaaseurooplasega. tüng muidugi, tütarlaps valdas ainult hispaania ja hiina keelt. õppis nimelt turismi ning täpsemaks erialaks oli hiina turism. isegi telefon oli tal hiinakeelsete menüüdega ning uuemat sorti motorola razor, hinnaks eestis ca 8000 krooni :o

ta tundus ka päris siivas ja korraliku koduga tütarlaps olema, sest ta ütles, et peab kell pool kaksteist kodus olema ja nii ta mingi hetk varvast laskiski. enne jõudsime talt uurida, kus tudengid pidu panevad, kuid nii head interpretaatorid me kah polnud, et lõpuks aru saada, mida ta meile oma jutuvadaga öelda tahtis. igatahes pidime järgmisel õhtul nii 21 paiku temaga uuesti kokku saama samas kohas.

eeldasime, et ega ta välja ei ilmu.


edasi sattusime mingi kuuba nooremapoolse perekonnaga suhtlema, mees, naine (kes oli muide väga kaunis) ja laps... naisel oli selline nägu peas nagu ta poleks kõige õnnelikum aga see selleks - vahuri arvates oli mees mölakas, aga kurat seda teab sest nii see tüüp kui meie olime juba jah nagu öeldud, parajad poisid.

mingi hetk sai kõigest kõrini ja laaberdasime koju, magama.

* 29. detsember

jällegi vaikne päev, voodis oli hea kaua olla, öösel olin kõvasti higistanud. eriti midagi peale söömise ja kesklinnaskäigu me ette ei võtnud. mingi hetk plaanisime minna välja, et sel õhtul kindlasti kuhugile kluppi või tantsima või kuhu iganes. enne mõtlesime et astume veel maleconilt läbi, et võibolla sandra on siiski seal. ootasime mere ääres umbes 10 minutit ja järsku, justkui maa alt, oli sandra platsis. ta ütles, et meil on ullult kiire, peame minema, krabas kollase coco-taxi, ehk siis selle kollase muna kujulise rollertakso ja panime leekima. kuhu ja miks ei olnud päris aru saada. aga tudengite pidu pidi olema. noh, studentas, siis studentas.

lõpuks peale parajat ringi jõudsime teatro americana ette, seal olid inimesed väljas ja sisse said vähesed. sandra läks ja sekeldas, oli suhteliselt närviline ning lõpuks saime me leti alt 5 cuc'ised piletid ja tsooni, kus pidi pileti hind olema 25. mine sa tea, võibolla ongi :P aga võibolla pole kah.

väljast tundus see teater lahja, hall fassaad, nimi ja... kõik nagu. sisse minnes aga hakkas mulje tekkima, trepid ja käigud olid väga huvitavad ning saali jõudes avanes hingemattev vaatepilt. me jõudsime rõdule või siis ülemisele osale saalist, see oli puupüsti täis, seisvaid laulvaid inimesi - parajasti esines kuuba kõige kuumem hip-hop bänd oma uue singliga.


trügisime kohtadele ning lood vaheldusid lugudega, meil olid vahuriga karbid lahti. inimesed elasid kaasa, tantsisid, kargasid püsti, hööritasid puusi ning nii kui laulude esimesed sõnad kostsid üürati kaasa laulda... ei olnud nii et keegi laulab lavalt jupi ja sirutab mikri rahva poole, et noh, noh, tibukesed tehke suud lahti. ei. rahvas laulis ise ja kohe ja kaasa. uskumatu. sellist publikut juba eestist ei leia. vahur ütles kohe, et siin tahaks staar olla.


meile kokkuvõte oli: kreisi kontsert


kuna me olime hilinenud siis nägime veel ühte punti ja mingit ühislugu ja siis juba saigi asi läbi, ehk tunni kestis see ning rahvas valgus teatrist välja. sandra läks ära koju, sest ema oli käskunud ja kõik. välja ta endale teha ei lasknud jne - korralik kodune kasvatus... ma ei imestaks kui tal veel vooruse vööd seljas poleks olnud... seal liibuvate teksade all, sellist õhukest, versace stantsitud kaarduva metalli sisse.

meie vahuriga liitusime mingi hetk kairikaga ja suudnusime casa de la musicasse, et seal pidu panna ja tansida - sisse ei saanud, elekter oli neil ära läinud... tore, edasi läksime teatro nationali, vahur mõtles, et ehk läheb seal ka mõne kohaliku chickaga õnneks. kuid ka teatro nacional oli täielik pettumus. seal ei toimunud midagi, reserveeritud lauad oli ainukesed mis tühjad ja pilet oli mõttetud 10 cuc'i. peale 5 minutit kõndisime uuesti välja, uksel olime piisavalt tublid et pool rahast tagasi kaubelda, st vahur oli, mõnus mees jälle :)

kolasime mööda linna, mul sai kopp ette, kairikal kah ja vahuril mitte, tema otsustas veel maleconile traalima minna.


läksin magama - mingi hetk kuulsin kolistamist teisest toast, vahur vist leidiski endale... korraks sõbranna?

* 30. detsember
- see oli meil plaanitud rannapäevaks, randa ei jõudnud. (püha)päev oli küll õige, kuid ilm oli tiba pilvine ja üldine rammestus ja pohm... nii et jaa. igatahes oli kairika hommikul korralikult trossis ja ma pidin vahuriga kahekesi linnatee jalge alla võtma. otsustasime minna kuuba kaunite kunstide muuseumisse.

/ vahemärkus - see fotol on muide raskeveo kits, jah, veab suurt käru ja kärutäit väikeseid lapsi, liikudes hingeldab nagu haige jooksust tulnud koer... /

tasus ära. suht kiire läbimine võttis pea kaks tundi, kõigele väga ei keskenudnudki ning kohati pigem sörkisime. aga kui vaatasime, siis oli mida vaadata. tõsine doos kanget kunsti karastab alati ühe korraliku eesti mehe hinge, oleks veel heeringat saanud peale nuusutada.

huvitavam oli just kaasaegse kunsti osa. töödes domineerisid tugevad sürrealistlikud mõjutused. esindatud olid nii performance'i kui installatsioonikunsti liigid. kohati jäi suu ammuli, kus on kunstnikel ikka ideid ja nagu ka vahur tõdes - täitsa (geniaalselt) perses mõtlemisega inimesi on siin.

me ei ostnud tänavalelt kunsti. kuigi tänavatel müüdava kunsti kvaliteet oli kohati hämmastavalt kõrge. seekord jäi see ostmata, kuna... jäi. kvaliteetse ja tõsiselt hea kunsti eest tuleb ka kuubas maksta päris palju, nagu mujal maailmaski. samuti peab kunsti eksportimiseks olema mingi vastav pitsat või pitser või blaah, muidu võid piiri peal tööst ilma jääda. kontroll väljaveetavate kunstiväärtuste osas on karm... võinoh, vähemalt paberite järgi on karm :)


osa õhtust veetsime kodus ning seejärel osa õhtu väljas. plaan oli minna casa de la musicasse, kuid enne saime veel sandraga kokku, kellelt uurisime välja ka kus on hea koht söömiseks sest üldiselt oli meil kuuba keskmisest toidust ja üldiselt restode toidust kopp ees (tal oli seekord ka hispaania-inglise vestmik kaasas, meil oli eesti-hispaania vestmik). sandra viis meid hiinalinna, hiinlaste juurde sööma. ja olidki päris hiinlased. sandra jutu järgi on ainüksi kuubas 1500 hiina tudengit ja lisaks ka ettevõtjaid kuna kuuba ja hiina rahvavabariik on suured sõbrad.

hiina söök oli täitsa nii nagu korralikel hiinastel, europaniseerimata, veidi vastik, täpselt nii nagu Liu Li seda kokkas, Aachenis ühika köögis, siis kui ma seal veel magistris õppisin.

sandra ise läks jälle ära koju, sest järgmsiel päeval sõitsid nad perega isla del juventudile aastavahetust veetma ja vanavanematele külla. meie jäime vahuriga hiinakasse sööma, meiega liitus kairika - temagi sai kõhu täis.


peale sööki olin ma nii väsinud ja pungil, et ei tahtnud muud kui koju minna, vahur oli kah eelmise öö seiklustest väsinud ja kairikal ilmne soov üksi meestesse minna - nii ta siis läksi casa de la musicasse, meie vahuriga koju. mul oli havanast ka juba veidi kõrini, sest teadsin, et kodus tuleb sõpradel vinge aastavahetus. nooh, ootasin minagi, et mul vähemalt sama lõbus saab tulema :)

* 31. detsember


päevaplaani meil ei olnud, mõte oli kusagil lõunat süüa, ringi jalutada. tegime seda.

peale üllatavat euroopakvaliteedimärgilist lõunat restoran europa nimelises kohas havana viejas suundusime koju: veidi puhkama, rummivundamenti valama ning lebotama, et siis vaadata palju annab aastavahetusest välja pigistada.


kuuldused, et aastavahetus pole kuubal suurem pidu, tegid murelikuks. igatahes mõtlesime, et ostame pudeli viina ja ostame või kasvõi varastame ühe kuuse ja paneme kapitooliumi ees väljakul peo püsti, kui muud ei leia.


ja aastavahetus tuli ning meie suundusime linna.


linn oli tühi, päris tühi kohe. siin, seal hulkus mõni inimene, mõnel pool oldi koduuste ees, kuid põhiliselt siiski kodudes.


kodudes tantsiti ja vaadati telekat. aastavahetus nimelt, on kodune püha kuubas. siin pidavat ennekõike suur pidu olema 1. jaanuaril - revolutsiooni aastapäeval, aga sellest jääme me juba ilma, kuna 1. jaanuari õhtul sõidame juba tagasi madriidi ja brüsseli poole, tagasi koju.

kapitooliumi ees kohtasime vanemat purjus turvameest/politseinikku, kes rääkis vene keelt ja jõi meiega rummi. samuti hoiatas ta meid vee eest... mõtlesime, et kusagilt peab seda väljakul siis maa seest pritsima hakkama. hoidsime tema ja nende pundi lähedusse, sest neil polnud ilmselt plaani märjaks saada.

kell sai 12. tuhkatriinud koju ei jooksnud, sest linnas neid polnud, nagu polnud ka saluuti. küll aga kostsid kindluasest kahuripaugud, vist kokku 12. mõnel pool lasti üks kaks hädist raketivasikat ja paar paugutajat ning siis saime vee tähendusest aru.

siin on nimelt komme akendest vett välja loopida. olgu siis mähituna veepommidesse, õhupallidesse või lihtsalt visatuna ämbritest nii, et aastavahetuse hetkel tasub hoida väljakute ning tänavate keskele või tänavatel pigem rõdude alla :)

üritasime ühe noobli hotelli katusele pittu pääseda, see aga läks napilt nihu, edasi sattusime tänaval ühe tüübiga vestlema, kes osutus sama positiivseks nagu sandra ja temaga koos sõitsime ühte salsaklubisse jooma ja tantsima. see oli päris tore, peale klubi seiklesime veel linnas ja olime üldse väga toredad tüübid. umbes viie paiku jõudsime koju.

* 1. jaanuar 2008

hommikul tuli pakkida, tegin seda märgatava pohmakaga. rummi pohmakas on minu jaoks raskemini talutavam kui viina oma, seda olen vist aga juba märkinud. see räme raskus laugudes ja sõnulseletamatu tunne kõhus kiskus korraga nii voodi kui pelleri poole. kuid koti pakkisin, nagu alati, väga hästi :) nagu alati, arvestasin nii asjade kasutuse järjekorda, purunemisvõimeid, kui koti raskuskeset selgroo ja puusade suhtes. tõenäoliselt jäängi ma alati seljakotiga reisima.

kui kotid pakitud ja üür makstud leppisime tubade omanikuga kokku, et kotid jäävad tema juurde kuni kella 18ni. me võtame need enne lennukile lendamist ühes. edasi läksimegi süüa otsima ning suundusime taaskord hiinalinna.

peale hiinlaste valmistatud itaalia pitsainterpretatsioonilist raskekaalulist lõunat läksime linna jalutama ning hemingway hotelli katusele mochitot ja vaadet nautima. seal nägime ka selle reisi jooksul esimest korda eestlasi. kontekst oli sobiv muidugi :)

vaade on mõnus sealt ja rahu, kuna taustaks mängiv ansambel ei pingutanud valjudusega üle ning ükski jintero ei nussinud ajusid. jagasime muljeid kahe tüübiga tallinnast ning soovitusi. päris vana kala tunne oli ja tegelikult hea meel, et reis läbi saab.

lõpp vajus minu jaoks personaalselt veidi ära. mul oli kahju, et 31. eestis polnud, kuna tavaliselt on eestis mürgel meie pundil väga vinge olnud.

igatahes kesklinnast võtsime 20 eelviimase cuc'iga takso ja sõitsime casast läbi ning lennujama. ciao CUBA!