kuuba - ventiilidega kommunistlik süsteem

kolmapäev 18. dets. 2007, mingi casa particular, cienfuegos


peale mõningast kohanemist (ja vedelmist cienfuegose casa particularis) läksime jala linna. siin hakkas endast kohe aktiivselt nõuka-aeg tunda andma - mingi jäätisekohviku ukse taga meeletu järjekord, kesklinnas ühte restorani sisse ei saanud, šveitseril oli aega oma tuttavatega möliseda kuni ta lõpuks midagi raadio teel küsis ja meid minema saatis (seejuures olid meil pikad püksid jalas jne, ehk meie näol oli tegemist viisakate turistidega, mitte lühipükstes seljakottijatega).

liikusime veidi pettunult edasi ning astusime sisse järgmisesse restosse. selles oli täiesti uskumatu ja väga eriline karjuvalt sotsialistlik atmosfäär. seda rõhutasid võrksukkades tugeva kehaehitusega ettekandjad, mitte paksud vaid tugevad suhteliselt lühikestes seelikutes naised, värvide valik ja lõhn, odavad materjalid, üritatult väljapeetud kelnerilt üks menüü laudkonna peale, mis mahtus ühele lehele. menüü pearoogade hulgas oli 7 erinevat nimetust: salateid 3, magustoite 1, garneeringuid 1, koka soovitusi 1, kanget alkoholi - ei, õllesorte 2, karastusjooke 1.

kui tellima hakkasime, siis tuli välja, et biifsteigid, strogonovid, lambaraguu ja kõik muud pearoad on siiski kas kanast või seast. salatite hulgast kahte polnud võimalik tellida - otsas. garneering - otsas. magustoit - on guaavi lõigud. kooke - pole. rummi - pole. mismõttes rummi pole? rummi - pole. see eest olid menüü valikud odavad.

minu tellitud peakoka soovitus, mingi kanaroog, oli õlis praetud kanakoib ning garneeringuks võtsime teise pearoa - praetud riisi.

tellimisega paralleelselt seadsid end ülesse kaks rohelises kuues muusikut-vanameest. üks kohendas väärikalt oma flööti ja saksofoni, teine paigutas jalgadele casio lihtsamapoolset süntesaatorit. mängisid nad neid lugusid mis süntekas on juba tehases ette salvestatud. puhkpillivana küll soleeris ilusti kaasa ja klahvpillimängija tippis klahvidel, löökriistad ja muu midi sound tuli otse casio nimega plastpillist. ilmselt olete kõik neid midi-viisikesi kuulnud - elisele, yesterday jne.

mingi hetk klahvpillimängija tüdis ja läks ära, jättes sündi mängima ja saksimehe puhuma. kui saksofonist väsis, istus ta sündi kõrvale, kõlgutas jalga äraoleva näoga ning nii jätkas sünt juba päris üksinda. elektroonika ei väsi, tahab vaid elektrit ja see on restoranilt muusikutele niisama käes.

ma pole kunagi tartu restoranis volga käinud, vahur samuti mitte - nüüd oleme aga mõlemad ja kui keegi veel on selle just nõuka-aegse volga kogemuse võrra vaesem, siis kuubalt seda saab. kui keegi tahab seda fiilingut meelde tuletada, on lahenduseks jällegi kuuba.

volga kogemuse võrra rikkamad, kõndisime sinna jäätiserestorani/kohvikusse, millest eelnevalt olime möödunud. seal seisime sabas pool tundi või rohkem. jälgimiseks olid sees istuvad inimesed, teised seisjad ja menüü.

saime sisse. istusime lauda, mis koosnes neljast kulunud plasttoolist ning kõikuvast sinise kattega saepuruplaadist. lauda oli vist pühitud. jäätise-pruunid lapiga veetud vöödid olid kuivamas ning laua pind kleepus üleni. ootasime sees veel pool tundi, enne kui hispaania-umb-keelne ja tellimuse vastuvõtmise ajal väikese sõrmeküünega oma hambavahesid puhastav kelner meilt tellimust võttis.

minu kolm jäätisekuuli (shokolaad, maasikas ja kookos... kookos oli kah tegelikult šokolaad) tulid sulanuna klaaspaadis. paat ei tundunud kuigi puhas. lusikas oli täielik vanakooli päevinäinud alumiinium. kairika 'sunday' nimeline jäätisevalik ei näinud parem välja. vahuril läks aga hoopis nihu. tema heleroosa jäätisekokteil maitses halvaks läinult, see lajatati laualale nii, et sisu pritsis üle klaasiserva ning lisaks oli kokteili-teeklaas üleni kleepuv ja ilmselt kolm päeva pesemata.

vahuril sai sel hetkel muidu lahedast nõuka-kogemusest järsku väga kõrini ja ta vihastas jättes oma joogi joomata. ma sõin siiski suure osa oma shokolaadi jäätisest siiski ära, maasika kuul maitses nii nagu nõuka-aja maasikakontsentraadid ikka...

pealegi oli lusikas millega sõin oli juba iseeneses lahe :) koolisööklad meenusid oma kõige autentsemas eheduses :D (hea sõnavalik, kas mitte).

...

õhtul istusime vahuri ja kairikaga, mõtlesime ja rääkisime elust.

nõukogude kuuba on süsteem, millel on inimväärikust rõhuvad tunnused, nagu malecóni prostituudid, šveitserivõim ja järjekorrad, kuid sellel on ka ühiskondliku ülerõhu reguleerimise jaoks ventiilid.

ventiilideks on väike-ettevõtlus. need inimesed kes tahavad askeldada ja keskmisest pareimini elada, teevad ja saavad seda teha.

suurettevõtjaid ja suurettevõtteid pole, sellega hoitakse ära võimalus, et tekib nn oligarhide (majanduslikult piisavalt võimasate inimeste) kiht, kes võiksid poliitikat mõjutama hakata. valitsevaks kihiks ja superrikaste esindajateks on süsteem ise, ehk inimesed, kes seda täide viivad ja nemad on ilmselt viimased, kes midagi muuta tahavad.

süsteemil on oma 'religioon ja ikonoloogia', (veel) täiesti elavad jumalad nagu fidel ja märtrid nagu ché ning pead tõstev jumala poeg chaves.

huvitav, mis saama hakkab kui fidel on ükskord läinud. kas olemasolevad ventiilid on suutnud siserõhku nii palju korrigeerida, et katel lõhki ei lenda ja rong vanal viisil edasi liigub, või toimub mingi kiire, kuid tõsine muutus. eks aeg annab arutust.

1 kommentaar:

Unknown ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.