ettevõtlus, väikeettevõtlus ja rahvusvaheline äri kuubas

kolmapäev 18. dets. 2007, mingi casa particular, cienfuegos

hommikusöök oli jällekord meeldiv. selle käigus ajasime ka meie majaperemehega juttu - selle mõne päevaga oli ta suhteliselt avameelseks muutunud. meie pärimise peale valgustas majaperemees, kuidas käib äri ja rahvusvaheline äri kuubas.

siin on kõik suuremat sorti ärid riiklikud. kui sa oled välisriigi ärimees, kannad sa enne oma äritegevuse alustamist veerand miljonid usd'd deposiidiks kuuba riigi arvele ning saad oma äri jaoks 5 aastase lepingu. kui leping läbi, on kuuba riigil voli seda pikendada või mitte. kui lepingut ei pikendata, jätad sa kindlasti siin loodud kinnisvara (ja ma ei tea, kas ka vallasvara) siia, lahkud riigist ja saad oma deposiidi tagasi. kui sa mingil viisil riigile võlgu oled, mingisuguse jamaga hakkama saanud või ehk ka poliitiliset midagi valesti teinud oled - deposiiti uuesti ei näe.

näiteks, kui ma tahaks olla hotelliomanik, siis maksan deposiidi, leian veel finantse, et ehitada hotell. kui 5 aasta pärast lepingut ei pikendata, saan oma deposiidi tagasi ning lahkud riigist. hotell jääb siia, ja kuulub ... kuuba riigile. seejuures on mu deposiidiks olev kapital minu jaoks külmutatud need 5 aastat ja seda veel inflatsiooni ning kuuba riigi meelevallas. võtab mõtlema küll...

/ luisi casa /

kohalikel väikeettevõtjatel on elu tiba teine. casa particularid saavad õiguse majutada. seejuures ei tohi majas olla rohkem kui kaks tuba ja toas ei tohi ööbida korraga rohkem kui kaks inimest (va lapsega vanemad) nii, et kolmel inimesel on keeruline ühte majja majutuda, sest mõlemad toad peavad vabad olema, viiel on aga see juba täiesti võimatu.

väikeettevõtja küsib 20 - 30 cuc'i inimese pealt (30 päevaga teenib 2 toaline maja 100% täituvuse juures ca 1500 cuc'i) ning maksab riigile fikseeritud maksud äritegevuse eest 600 cuc'i kuus.

samas teenib ta tegelikult nii hommiku kui lõunasöögi eest ning ilmselt pole ta ka niisama käed rüpes istuja mees nii, et garaažis oli tal isegi kohalike hindade järgi 20 000 cuci maksev 55. aasta fantastilises korras restaureeritud suur-mölakas-kaunisloom ford customline (kahju et pilti sellest ei teinud).

autod on tema sõnul, muide, museaalne riigiväärtus - neid siit eksportida ei saa, kuid selliseid uunikume on kuubas pea 50 000 ja maailmas üldse üle 100 000(?) nii, et siia tasub tulla neid vaatama küll.

igatahes, elab ta väga hästi. maja kõrval on valmis teine majakarp, ilma katuseta, mis ootab ehk oma aega, aga mis saabub peale mõne riigimehe lahkumist siit ilmast?

/ playa giron - pigem siiski küla /

rahulolu oma elujärjega on näha ta enda hoiakust ja naeratusest, kuldketist ja kellast käel (kuigi need on siin pigem standard). samas on ta ilmselt ka hea inimene, kuna maksis kinni oma töötaja taksosõidu haiglasse - meie koristajal oli miski terviseprobleem. tal on kaks tütart, kellest üks õpib muusikat. lisaks tundub, et ta on töökas ja asjalik, nagu ühele ettevõtjale kohane. tal on kõige kenam maja külas, tal on fantastiline auto, mida ta armastab, piisavalt raha, et käia havanas turistidele mõeldud kohtades söömas, ta tütred ilmselt ei lähe kunagi raha eest seksima ning inimesed peavad temast lugu. tal on oma väärikus ja lugupidamine iseeneda vastu. selliseid inimesi võiks siin rohkem olla.



peale hommikusööki läksime sukelduma, nagu eile, kuid seekord teise kohta. see oli ilma igasuguse infrastruktuurita privaatrand ning seejuures ilusam kui eelmine, sukeldumiskeskuse rand.

vee alla minnes, tõstis merepõhja valge liiv korallide vahel üksikute... ütleme korallpuhmaste ja kaljude ilu esile. selle tunni jooksul mis me seal all olime, ujus meist mööda üks suur barracuda saadetuna väikestest kaladest. meid saatis üks musta-valge pikivöödiline 'jäneskala', kes üritas ennast meile pidevalt külge haakida oma imisuuga, et kaasa liikuda või mida iganes siis teha.



käisime ära sügavusel 7 meetrit ja sukeldumine kestis 57 minutit.

sel päeval oli fantastiliselt kuum päike, kui mitte öelda, et isegi teravalt põletav.

järgmiseks võtsime ette linnuvaatluse. nimelt on bahía de cochinos (tegelikult peaks see tähendama sigade lahte :P ja mitte playa giron) üks suuremaid flamingode asualasid sel perioodil aastast. me sõitsime neid vaatama ja jah, nägime neid küll, kuid läbi pikksilma. kuigi piisavalt hästi et flamingode valget 'nägu' näha. igatahes meie üldine arvamus ühtis - see oli halvasti investeeritud 12 cuc'i... enne oleks võinud veel ühe raksu sukelduda.

peale flamingosid jätkasime kohaliku fauna vaatlemisega. küll mitte loomulikul kujul, aga siiski elusad krokodillid ootasid ees. umbes kella kaheks päeval jõudsime krokodillifarmi...

farmis kasvatavad nad krokodille tüüpiliselt 6-7 aastat. siis võetakse krokodel aga pea maha - nahk tööstusesse (gucci jne) ning liha turistadele söögiks. liha me ei söönud küll. ühe krokodilliluise kalakee aga otsin küll kaasa.

farmis oli ka peale suhteliselt väikeste kuni 7 aastaste krokodillide näha ka päris pirakad - 41 ja 46 aastased krokod - põhiliselt hoiti neid seal järelkasvu soetamise eesmärgil, et sugu teeksid ja mune produtseeriksid.

krokofarmist asusime teele cienfuegosesse. tee cienfuegosesse oli kohati päris auguline ja kühmlik, kuid kui selline kaameliselg oli hea tee, siis olen ma tõsiselt rahul, et me mööda halba ei sõitnud. sest luis ütles, et tee playa gironist otse cienfuegosesse on lihtsalt jube ja üle kiirtee minnes on tee väga hea.

cienfuegoses, olime ilmselt väsimusest ja palavusest parajad kapsad juba nii, et linna õnnestus meil valesti sisse sõita ja ennast ka kinni sõita kuhugile, kus tee lõpes ja edasi läksid vaid rohi ja muud taimed.

kaardi peal seda kohta polnud, kuid loogilise mõtlemise abil saime sõidetud tagasi linnakaardi ulatusse ning siis, juba parajalt närvilisena oleksin päikesest pimestatuna napilt liiklusõnnetuse korraldanud. üks jalgratas tahtis vägisi küljepealt sisse sõita. stressiandur oli punase peal.

samas sai casa particular siin päris talutav... kuigi võiks parem olla. ilmselt oli aga luisi juures tegemist ka millegi tõeliselt kvaliteetsega.