cienfuegosest trinidadi - taldadest delfiinid

neljapäev... vist umbes 20. dets. 2007, trinidad


cienfuegosesse otsustasime kauemaks mitte jääda, prantsuse koloniaalstiil oli nähtud, nõukogude aeg kogetud ning purjetama või lahe peale tuurima otsustasime mitte minna. seega jäi lahkudes lahtiseks veel küsimus, kas minna delfinaariumisse või el nichosse.

el nicho tundus huvitavam. mägedes asuvad kusagil hästi peidetud kosed ja loomulikud basseinid, kus saab ujuda, probleemiks on vaid ligipääsetavus.

igasugused turiste harivad väljaanded soovitasid võtta kas korraldatud tuuri, mis maksab 30 cuci näkku või rentida nelikveoline masin. otsustasime oma autoga mitte minna, kuna soovitused ja vihjed teemal, halb tee ning ka ajaline hinnang 45 kilomeetri läbimiseks 90 minutit (millest esimesed 35 km ilmselt on hea tee) rääkisid enda eest.

otsustasime raske südamega delfinaariumi kasuks, pealegi ei tundnud vahur end kuigi hästi - ta nimelt külmetus siin konditsioneeride ja temperatuurivahetuste tingimustes.


delfinaarium oli iseenesest lahe. kuna etendused toimuvad vaid kaks korda päevas ja me peale esimest kohale jõudsime, siis jäi meil veel pea kaks tundi lähedalolevas rannas praadimiseks ja ujumiseks.

etendus oli samuti tore, seda eriti kairika jaoks. ta oli teise ringi vabatahtlik. esimese ringi vabatahtlik määriti nii kaenla alt kui pealt ja näost kalaga kokku. lisaks pätsasid delfiinid ta nokatsi ära (mille nad pärast aplausi saatel küll tagastasid).

kairikal läks paremini, ta kupatati küll kohe vette, aga delfiinide seltsi. nood lükkasid oma ninad ta taldade alla ning tõstsid kairika veest välja nii, et tüdruk seisis vee kohal nagu noor jeesus - ainult et taldadest kasvasid delfiinid peadpidi välja. seisis ta päris kõrgel, oma kolm- nelikümmend sentimeetrit. ta ise oli marurahul :)

peale delfinaariumit asusime tridinadi poole teele, kus peale mõningast kitsast ja tihedat liiklusseiklust leidsime ka tee soovitatud casa particular'i juurde.

pidime võtma kaks eraldi casa't. mina sain toredate inimeste juurde. vahur ja kairika aga sattusid kusise näoga perenaise ja inimeste juurde, kes neil isegi viisad konfiskeerisid, et korralikult võimudele raporteerida, kes tuli ja kuna jne. tundus paras koputajate pere.

minu casa's sõime suurepäraselt õhtust - kairika lobster oli ilusti veel kooriku sees ja kaunilt punane. söök oli väga hea. õhtul plaanime külastada veel casa de la musica't. see on vanalinna peaväljaku servas ja väljakul peaks käima paras salsa pidu. eks näis.