tänane hommik algas külmavärinaga, ehk vinaleses läks öösel küll päris külmaks ära, isegi tekist polnud eriti abi, et seda peletada (tavaliselt olen siin linaga maganud).
aga see selleks, vahur täna veel tervenes nii, et mina ja kairika otsustasime randa minna, terveks päevaks. sihiks seadsime cayo juntose - see on üks sarvekujuline poorsaal kuuba lääneosa põhjarannikul.
sõit sinna oli ilus. siin kandis pole vaevutud teid õgvendama ega küngastest läbi kaevama nii, et teed käivad kiira-käära ja üles-alla ning kuna künkad on siin peaaegu nagu mäed, siis on käärud ja kiirad tõsiselt suured ja ühtlaselt segi klopitud tõusude ja langustega.
maastik on lahe, küngaste vahele on visatud ka päris suurte mägede kett - veidi lagunenud purihambad irwitamas kuuba maasügavusse maetud hiiglase lõualuust. need mäed siin meenutavad väga vietnami da nang'i marmor- ja halong-bay lahe mägesid. rohmakad (marmor)kaljud mis kõrguvad püstloodis, on kaetud troopilise taimestikuga ning koopaid täis. siin seisavad nad küngaste vahel, halong bay's aga vee sees.
randa sai autoga vaid siis kui maksime nina pealt 5 cuc'i kontrollpunktis. kohale jõudes vihastas mind välja kohalik turvamees nõudega maksata talle cuc auto valvamise eest, see polnud 5 cucise ligipääsu hinna sees. saatsin ta alguses pikalt kuid siis lõpuks maksin siiski, et ta oma hispaaniakeelse mölinaga mu kõrva juurest kaoks.
ütleme nii, et üks väheseid asju, mis siin tõsiselt närvidele käib on see, kuidas turista käest kogu tema võimalik raha kätte üritatakse saada. selline tunne, et siin pole võimalik ühtegi liigutust teha ilma maksmata. pargid auto, keegi tuleb küsima raha, valvamise eest näiteks... (mis iseenesest linnades ja urgastes tundub mõistlikuna, kuid on tõenäoliselt ebavajalik, arvestades, kui turvaline see riik on). või näiteks pildistades kedagi hakkab pildistatav näppe vastastikku hõõruma. või näiteks, kui keegi soovib sind sinu kaameraga pildistada, siis on tõenäosus suur, et ta peale seda oma näppe hakkab hõõruma. või kui keegi juhatab sind kuhugile, hakkab ta näppe hõõruma. kui keegi tahab sind aidata, tahab ta hiljem ka näppe hõõruda.
minge palun perse! kaua võib! (ehk see näiteks on üks stressiallikas kuubas.)
ei tea, kas nõukogude süsteem või mis, aga kui siin kellegi misiganes teeneid kasutada, tuleb enne, kui tegemiseks läheb, küsida quanto questa (palju see maksab). samuti tuleks tüüpiliselt loobuda misiganes abipakkumisest ning kivise näoga kas 'no' öelda või üldse mitte midagi öeldes mööda kõndida. väga hea ja mõjuv väljend olevat - ka 'no molesta' (ära tülita). ühekskord toimis see väga hästi.
see aga selleks. sobilik oli mõttes tiba ropendada ning ära unustada, sest rand tundus just selline koht olevat, kus asjadel endale naha vahele mitte pugeda lasta.
samas... rand tundus esmapilgul samuti trööstitu. asfalttee murdus vette ära, vasakul kõrgus mangroovivõsa, mis jõudis veepiirini välja, ranna enda pikkus oli ehk paarsada meetrit ning vastikult tsiviliseeritud. banaanilehtedest mütsidega postid, all lamamistoolid ja mõned turistid... noh õnneks oli neid vähe. samuti sai seal sukelduda ning ühes onnis praeti kana ja segati kokteile. siiski mõttetu.
siis aga mõtlesime, et vaataks edasi vasakule, võssa, sest mingi metsarada (kuigi rajast oli siiski asi kaugel) läks mangroovide vahele ning tundus, et hiljuti oli sealt kaks jalgratast läinud. samuti olid näha mõned jalajäljed.
peale paari kolme sadat meetrit liivast ja merekarpidega kaetud rada mangroovide vahel, hakkasid tekkima paremale rannale laigud, mis olid vabad veel elus või juba hallist surnud võsast ning veel veidi maad edasi oli jälle võimalus rannal kõndida.
üli lahe rand, mõtlesin ma mõne aja pärast, sest rand oli tühi ja kestis nii kuis silm seletas. piisavalt sopiline ja kuigi kohati pidi jälle metsa põikama oli kõikjal vaid puutumata ja hüljatud veepiir.
kõndisime üks pool tundi, kuni leidsime rannal ühe üksiku mangroovipuhma (vaata google mapilt), mis viskas piisavalt varju, et sinna asjad panna ning vahepeal päikese eest põgeneda.
randa kattis valge liiv. lähemal uurimisel selgus, et tegemist on pigem merekarbi puru ja kriidi tolmuga, sest põhiliselt koosneski see merekarpidest... isegi mangroovid vahel jalgrajal oli kohati nii tihedasti merekarpe, et neil kõndides kõlas see nagu kõnniks purunevaid klaasikilde. erinevaid karpe ning krabisid, kes kasutasid teokarpe oma liikuvate kodudena oli tõesti palju.
veetsime pool päeva seal ujudes ja päevitades, teo- ja merekarpe uurides, suuremaid otsides ning mingi hetk võtsin rannal ette pikema jalgsiretke poolsaare tippu. jõudsingi sinna ning leidsin, et just poolsaare tipus elavad need teokarbid, mis on koonilised, piisavalt suured ja roosad... paljudes oli elukas sees. neid ei näppinud. kaasa võtsin aga paar, mis tundusid asustamata.
siin tekkis sarnane tunne nagu vietnamis. tühi, pikk rand, kuid veelgi hüljatum. päeva jooksul nägime vaid ühte inimest mööda kõndimas ja silmapiiril vist veel paari, kes meieni ei jõudnudki. vietnami da nangi rannas olid muidugi murdlanied. siinsed korallrahud murdsid aga lained rannast märgatavalt eemal juba ära - kaugemal oli vaid säbrulist lainetepiiri näha, seal nad ennast rullisidki.
tagasi sõitsime nii umbes viie paiku, et enne pimedat ja õhtusööki kodus olla. söök vahuri ja kairika casa particularis oli siiani parim. 'lobster ja sealiha' olid meie valikuteks täna.
see medõest võõrustaja on meil väga hea kokk.
2 kommentaari:
Cayo Jutias ikka ;)
Mis ma norin, vahva lugeda, saabusin just Kuubalt, mõnus soe tunne tekis siin vihmases Eestis pilte vaadates ja lugedes.
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.
Postita kommentaar