kolmapäev, 5. Detsember 2007
Nagu varemgi, kisub mind ikka jälle talvel riigist välja. Just siis, kui siin on lihtsalt sitt suusailm. Seega jääb valida vaid kaks asja - kas minna sinna, kus on parem, ma mõtlen suusailm, või kus on nii soe, et võib t-särgiga käia.
Nii käisingi ma eelmine aasta prantsuse alpides Serre Chevalier nimelises suusaparadiisis ning üle-eelmine aasta käisin ma Vietnamis, pulmas. Sel aastal ootab ees Kuuba ja seda juba järgmisel nädalal.
nimekiri, mis kaasa
pühapäev, 9. Detsember 2007
Mingi hetk mõtlesin, et peaks tegema nimekija, mida kaasa võtta... see pole eriti minu moodi, sest tavaliselt pakin ma lennule eelneval ööl mingi portsu asju seljakotti ja... kõik. Minu moto pakkimisel on, kui mõne asja puhul tekib mul kasvõi hetkeks mõte, et seda 'võibolla' on vaja, siis jääb ta ka kotist välja. Ehk siis kaasa saavad ainult asjad, mida raudkindlalt vaja läheb. Pass, rahakott, piletid on näiteks minu top 3.
Seekord mõtlesin, et teen ikka ka mingi nimekirja. Ilmseid asju nagu aluspesu jne kirja panemata. Selle mõttega käisin ka Puhhidel (Nele + Jaak) külas, kes nimelt kevadel Kuubat külastas, et taustainfot ja muljeid koguda. Põhiliselt temalt pärit infoga on mul koos järgmine nimekiri (mis võib täieneda).
Mingi hetk mõtlesin, et peaks tegema nimekija, mida kaasa võtta... see pole eriti minu moodi, sest tavaliselt pakin ma lennule eelneval ööl mingi portsu asju seljakotti ja... kõik. Minu moto pakkimisel on, kui mõne asja puhul tekib mul kasvõi hetkeks mõte, et seda 'võibolla' on vaja, siis jääb ta ka kotist välja. Ehk siis kaasa saavad ainult asjad, mida raudkindlalt vaja läheb. Pass, rahakott, piletid on näiteks minu top 3.
Seekord mõtlesin, et teen ikka ka mingi nimekirja. Ilmseid asju nagu aluspesu jne kirja panemata. Selle mõttega käisin ka Puhhidel (Nele + Jaak) külas, kes nimelt kevadel Kuubat külastas, et taustainfot ja muljeid koguda. Põhiliselt temalt pärit infoga on mul koos järgmine nimekiri (mis võib täieneda).
- Eurod - CUC'e [kukk] (Kuuba konverteeritav turistivaluuta, 1 CUC = 1 USD) Eesti valuutavahetustest ei leia, liig eksootiline ning kohapeal vahetamiseks on eurod paremad, kuna USDde vahetamisel kaasneb 10% trahv vahetussumma väärtuses.
- Võiks olla särgi alla käiv kõhukott raha ja dokumentide jaoks - Havanas tulla ette kottijookse rolleritel, muidu olla aga kõik väga chill ja turvaline.
- Passikoopiaid mitu, juhuks kui pass ära peaks kaduma.
- Päikesekreem ja -prillid, ilmselt :)
- Ranna tarvis snorgeldamise mask (laenutada seda sealt on raske).
- Apteek - apteekidest pole midagi peale plaastrite ja kondoomide saada nii, et kõhukinnistid, valuvaigistid ja aspiriin tuleb ise kaasa võtta. Desinfiktsioonivahendeid rummi näol, peaks kohapeal piisavalt olema :)
- Sääsemürk - eks näis kas võtan, sääsed mind tavaliselt ei häiri... kui just õhk neist ei musta.
- ? Kätepesuks niiskeid salfrätte, sest lihtsalt pole kusagil pesta. Pigem leiab veepudeli kohapealt.
- Lonely Planet on abiks liikumisel - kust selle kurat saab?
- Eesti-Hispaania vestmik - inglise keelega on vähe peale hakata, vanemad inimesed pidid aga vene keelt kohati oskama.
- Kui magamiskott, siis väga õhuke.
- Kuna võtan fotoka ja läppari kaasa, siis tuleb võtta ka pistikuadapter ja veenduda kas seadmed saavad 110V hakkama. Seal kasutatakse samu pistikuid mis Põhja-Ameerikas - klemmid on mitte ümarad vaid lapikud pulgad (tähis A).
- Polariseeriv filter objektiivile :)
- Vahuri sõnul soovitas Inno kaasa võtta välgumihkleid, tavalisi - pidi olema hea vahetuskaup - See tundub loogiline... nõuka ajal oli raha ju küll, aga asju polnud saada sellegipoolest.
- Kodumajutus (Casa Particulare) on kordi odavam kui hotell, seejures tihtipeale parem, sest hotellid on riiklikud ja riiklike asjadega on nagu on... hoolitsemata, söök lahja jne. Samas tuleb kodumajutuses kõik isiklikult üle kontrollida, kas on sooja ja külma vett, kas linad on puhtad, kas vesiklosett ka vett laseb jne. Mida korralikum maja välimuselt seda suurem on tõenäosus, et ka majutus on hea. Hind on kusagil 25 CUCi juures kahele inimesele toa eest. (Sain Puhhidelt ka paar visiitkaarti, neist kohtadest, mida nad soovitasid.)
- Tasub tudengeid mängida - siis suhtutakse raha mõttes mõistlikumalt, kuigi ka siis tahetakse rikkad välismaalased igal võimalikul juhul raskest rahakoormast vabastada. Maksma peab vahel selliste asjade eest, et karp jääb lahti :P
- Iga linnas peaks olema muusikamaja (casa de la musica), kus on mõnus :) sest elav muusika ja tants on ikka mõnusad.
- Havanas on kõige mõistlikum trääniturg turistide jaoks Elmurros (kindlus seal).
- Hemingway hotelli katusel on parimad mochitod.
- Havanas tasub ära käia Tropicanas - parim varietee kuubal, kallis aga oma hinda väärt.
- Fotokas tasub kotis hoida muuseumis, sest muidu maksad hoobilt selle eest ja sulle käiakse peale, et sinust pilti tehtaks - selle eest maksad kah :D
- Liikumiseks on parim siiski rendiauto - 55 CUCi päeva eest peaks saama mingi väikese Hunday ja kindlasti võtma masina, millel pole kütuselimiiti peal ja igasugused kindlustused hinna sees. Enne kui auto võtad, näita võtjale, et pildistad auto seisukorra ülesse :P
- Paladarid on erarestoranid, kus on parem söök, saada on aga ikkagi vaid kana, kala ja siga. Kana ei tasu võtta, kondised ja keedetud. Kui siis siga ja rannikul kindlasti kala.
internetist ja mobiilivõrkudest kuubas
teisipäev, 11. Detsember 2007
Veidi uurimist ja ma olen tuvastanud riski, et kuubas ei pruugi antud reisi blogimine sugugi nii hästi minna, sest tundub, et avalikku internetti võib seal vähe leida olla. Nimelt tuvastasin tõiga, et Kuuba elanikkonnast vaid 2% on võimalus kasutada / kasutavad Internetti (Eestis on see praegu vähemalt 61%), vähemalt nii väidab üks Piirideta Reporterite reportaaž. Sama artikkel väidab ka seda, et internetis mõne välismaise väljaande jaoks revolutsioonivastase artikli kirjutamine toob kriminaalkaristuseks kuni 20 aastat vanglat ning illegaalse internetti ühendumise eest (ehk siis riigi poolt kontrollimatul viisil) võib oodata kuni 5 aastat vanglat...
Ilmselt hakkan oma reisikirju off-line'is kirjutama ning siis kui leiab võrku (ja seda legaalsel viisil), jõuavad nad ka suuremate portsudena blogisse :)
Samas uurisin ma paratamatult ka kuidas Kuubas mobiilsidega on, ning sellega tundub seal märksa paremini olevat. Kuubas on küll ainult üks mobiilside operaator (mis on täiesti oodatav), kuid see kasutab GSM võrku 900 MHz sagedusalas (sagedusaladest veel siit), mis on ka Eestis olemas :) Ehk siis GSM telefonid mis siin toimivad, võiks ka seal toimida. Enne tasub küll muidugi kontrollida, milliseid mobiilside sagedusi teie telefon toetab. Minu oma oskab 900 ja 1800 MHzi rääkida nii, et võibolla proovin isegi mobiiliga blogimist :)
Samas on hinnad muidugi sellised, mis rõõmust hüppama ei pane, sest EMT roamingu korral on kõnealustustasu 15.20 EEK, lisaks kõne vastuvõtmine 35.- EEK / min, väljahelistamine 54.- EEK / min, SMSi saatmine 15.20, kuid vastuvõtmine on vist tasuta... Mök, mök.
Veidi uurimist ja ma olen tuvastanud riski, et kuubas ei pruugi antud reisi blogimine sugugi nii hästi minna, sest tundub, et avalikku internetti võib seal vähe leida olla. Nimelt tuvastasin tõiga, et Kuuba elanikkonnast vaid 2% on võimalus kasutada / kasutavad Internetti (Eestis on see praegu vähemalt 61%), vähemalt nii väidab üks Piirideta Reporterite reportaaž. Sama artikkel väidab ka seda, et internetis mõne välismaise väljaande jaoks revolutsioonivastase artikli kirjutamine toob kriminaalkaristuseks kuni 20 aastat vanglat ning illegaalse internetti ühendumise eest (ehk siis riigi poolt kontrollimatul viisil) võib oodata kuni 5 aastat vanglat...
Ilmselt hakkan oma reisikirju off-line'is kirjutama ning siis kui leiab võrku (ja seda legaalsel viisil), jõuavad nad ka suuremate portsudena blogisse :)
Samas uurisin ma paratamatult ka kuidas Kuubas mobiilsidega on, ning sellega tundub seal märksa paremini olevat. Kuubas on küll ainult üks mobiilside operaator (mis on täiesti oodatav), kuid see kasutab GSM võrku 900 MHz sagedusalas (sagedusaladest veel siit), mis on ka Eestis olemas :) Ehk siis GSM telefonid mis siin toimivad, võiks ka seal toimida. Enne tasub küll muidugi kontrollida, milliseid mobiilside sagedusi teie telefon toetab. Minu oma oskab 900 ja 1800 MHzi rääkida nii, et võibolla proovin isegi mobiiliga blogimist :)
Samas on hinnad muidugi sellised, mis rõõmust hüppama ei pane, sest EMT roamingu korral on kõnealustustasu 15.20 EEK, lisaks kõne vastuvõtmine 35.- EEK / min, väljahelistamine 54.- EEK / min, SMSi saatmine 15.20, kuid vastuvõtmine on vist tasuta... Mök, mök.
tagasi - kuubast, internetist ja sellest blogist
laupäev, 4. Jaanuar 2008
neljapäeva öösel varahommikul jõudsin tagasi tartusse. väsinud ja rahul ning veidi hiljem olin eriti rahul, kuigi jätkuvalt väsinud.
see blogi oli surnud kogu mu tripi. põhjusega, mis on lihtne - internet ja kuuba pole suured sõbrad.
võrgud on olemas, arvutid samuti kohtati, isegi traadivaba i levib mõnel pool, kuid kasutada on raske. autoriseerimata kasutamine võib tuua kaela vangistuse, kuidas turistiga on, ei tea. kuid fakt, et seal on interneti kasutatavus elanikkonnas 2% ringi, vastab tõele. tundub, et see arv võib olla isegi väiksem. igatahes kohalikel, kellega suhtlesin, pole e-posti aadressi ning mõnel ehk läbi suure surma on.
internetti saab turista kasutada hotellides, seal on arvutid. lukustatud arvuti avamiseks on sul vaja kaarti. kaardi peaks leidma ja selle eest maksta saama samas hotellis, kuid kolmes järjestikuses, kus käisin olid kaardid otsas... 'sealt kusagilt ehk saab, aga pead ei anna,' oli tüüpiline vastus.
saime tuttavaks rootsi paarikesega, kes isegi said - 6 cuc'i (konverteeritav peeso kursiga üks ühele dollariga) poole tunni või oli see 60 minuti ning seda vaid internet expolreri akna eest... ei usb'd ega muud.
mispeale ma mõtlesin, et saan kolm nädalat ilma interneti, selle otsingute ja vastavate kulutusteta hakkama - muud organiseerimist ja probleemilahendamist oli piisavalt kaelas (pealegi kasutan ma firefoxi). samuti tundus olevat huvitav teha eksperiment: jätta 24h e-inimene ilma internetita kolmeks nädalaks.
nii otsustasingi, et kirjtuan ning blogisse hakkan postitama reisipäevikut siis, kui tagasi olen.
teen seda nüüd järgnevalt igal päeval, või tihedamini ning vastupidiselt vietnami blogile loen enne ka tekstid läbi, et mõni kirjaviga parandada või siis mitte. ehk saab sama tempoga ka fotod ülesse.
niiet, kannatust mu sõbrad, siia tuleb kõik ja seda omal ajal.
neljapäeva öösel varahommikul jõudsin tagasi tartusse. väsinud ja rahul ning veidi hiljem olin eriti rahul, kuigi jätkuvalt väsinud.
see blogi oli surnud kogu mu tripi. põhjusega, mis on lihtne - internet ja kuuba pole suured sõbrad.
võrgud on olemas, arvutid samuti kohtati, isegi traadivaba i levib mõnel pool, kuid kasutada on raske. autoriseerimata kasutamine võib tuua kaela vangistuse, kuidas turistiga on, ei tea. kuid fakt, et seal on interneti kasutatavus elanikkonnas 2% ringi, vastab tõele. tundub, et see arv võib olla isegi väiksem. igatahes kohalikel, kellega suhtlesin, pole e-posti aadressi ning mõnel ehk läbi suure surma on.
internetti saab turista kasutada hotellides, seal on arvutid. lukustatud arvuti avamiseks on sul vaja kaarti. kaardi peaks leidma ja selle eest maksta saama samas hotellis, kuid kolmes järjestikuses, kus käisin olid kaardid otsas... 'sealt kusagilt ehk saab, aga pead ei anna,' oli tüüpiline vastus.
saime tuttavaks rootsi paarikesega, kes isegi said - 6 cuc'i (konverteeritav peeso kursiga üks ühele dollariga) poole tunni või oli see 60 minuti ning seda vaid internet expolreri akna eest... ei usb'd ega muud.
mispeale ma mõtlesin, et saan kolm nädalat ilma interneti, selle otsingute ja vastavate kulutusteta hakkama - muud organiseerimist ja probleemilahendamist oli piisavalt kaelas (pealegi kasutan ma firefoxi). samuti tundus olevat huvitav teha eksperiment: jätta 24h e-inimene ilma internetita kolmeks nädalaks.
nii otsustasingi, et kirjtuan ning blogisse hakkan postitama reisipäevikut siis, kui tagasi olen.
teen seda nüüd järgnevalt igal päeval, või tihedamini ning vastupidiselt vietnami blogile loen enne ka tekstid läbi, et mõni kirjaviga parandada või siis mitte. ehk saab sama tempoga ka fotod ülesse.
niiet, kannatust mu sõbrad, siia tuleb kõik ja seda omal ajal.
purjus euroametnikud
13. dets. 2007, neljapäev, brüssel, serge'i köök
vahur elab lahedas kohas, oli mu esimene mõte kui taksost välja astusime ja uuesti jalad alla sain.
enne seda olin ma tallinna lennujaama läinud riskikartlikult kuid rumalalt, kaks tundi varem nii, et poolteist tundi ootasin väravate ees (tulutute katsetega pääseda internetti) ning peale pardale asumist ootasin veel 50 minutit, kuna mingisugused euro-lennu-regulatsioonid tingisid lennu hilinenud väljumise.
beale brüsselisse jõudmist sõitsin ma otse koos vahuriga ühele euroametnike jõulupeole, kahe seljakotiga, mõlemad pool tühjad.
pidu oli omaette kogemus. jommis eurorahvas, jommis naised, jommis inimesed siit ja sealtpoolt lömmis. võlts-shotlased kiltide ja aluspüksteta. baah. mina kaah.
seal oli iga kaineimagi mõistusega euroametnik purupurjus. söögid aga olid head, iga maa esines oma lauatäiega suupistetest ja alkoholivalikust, mis andis oodatava tulemuse.
ja siis me võtsime takso ja sõitsime vahuri juurde ja mu esimene mõte oli, kui me jõudsime brüsseli vanalinna ja keerasime kitsasse tänavasse, kus vahur elab, et ta elab lahedas kohas.
ta elab serge'i juures. sama mehe juures kes Kettal reheall luges oma luulet, luges oma luulet ja lugedes lasi taustaks sürri muusikat. mitte et keegi meist toona lätetel midagi mõiganud oleks. aga lahe oli ikka, juba tema hääle pärast, mis on kergelt öeldes sugestiivne.
homme, peale tänast kerget järgmist veini on lennuk, mis võtab need 10 tundi ja me peaksime maanduma havanas.
magama, aga nüüd.
vahur elab lahedas kohas, oli mu esimene mõte kui taksost välja astusime ja uuesti jalad alla sain.
enne seda olin ma tallinna lennujaama läinud riskikartlikult kuid rumalalt, kaks tundi varem nii, et poolteist tundi ootasin väravate ees (tulutute katsetega pääseda internetti) ning peale pardale asumist ootasin veel 50 minutit, kuna mingisugused euro-lennu-regulatsioonid tingisid lennu hilinenud väljumise.
beale brüsselisse jõudmist sõitsin ma otse koos vahuriga ühele euroametnike jõulupeole, kahe seljakotiga, mõlemad pool tühjad.
pidu oli omaette kogemus. jommis eurorahvas, jommis naised, jommis inimesed siit ja sealtpoolt lömmis. võlts-shotlased kiltide ja aluspüksteta. baah. mina kaah.
seal oli iga kaineimagi mõistusega euroametnik purupurjus. söögid aga olid head, iga maa esines oma lauatäiega suupistetest ja alkoholivalikust, mis andis oodatava tulemuse.
ja siis me võtsime takso ja sõitsime vahuri juurde ja mu esimene mõte oli, kui me jõudsime brüsseli vanalinna ja keerasime kitsasse tänavasse, kus vahur elab, et ta elab lahedas kohas.
ta elab serge'i juures. sama mehe juures kes Kettal reheall luges oma luulet, luges oma luulet ja lugedes lasi taustaks sürri muusikat. mitte et keegi meist toona lätetel midagi mõiganud oleks. aga lahe oli ikka, juba tema hääle pärast, mis on kergelt öeldes sugestiivne.
homme, peale tänast kerget järgmist veini on lennuk, mis võtab need 10 tundi ja me peaksime maanduma havanas.
magama, aga nüüd.
ka lennukites on peldikud kitsad
14. dets, 2007 havana, meson de la flota kõrtsu külalistetuba
vahur elab lahedas kohas - ainult peldik on seal nii väike, et käsi käis tagumikku pühkides kaks korda vastu prilllauda. päris vastik. aga mis teha, eelmine õhtu oli motoorika veidi häiritud. seep ja vesi on kätele sõbrad.
hommikul võtsime takso brüsseli lennujaama, et madriidi lennata kus jällekord lennukit vahetada, vahur oli päris kurvas seisus, minul pohmakat polnud.
esimene mulje oli, kui sisenesime ookeani ületavasse lennukisse, et võrreldes china airiga on iberi lennuk paras konservikarp.
ei mingisugust isiklikku telepilti eesistuja seljatoes, ei modifitseeritavadi peatugesid, ega lõpuni mugavaks laskuvat tooli, vein sai neil kah kohe otsa ja rahvast oli tihedalt nii, et jalgadel oli napilt ruumi, või siis siiski polnud. aga suva, kuuba ootas.
lennujaam oli paras hullumaja, tihedalt inimesi täis. korraga maandus mitu lennukit ning peale inimeste oli ka narkokoeri, karjuvaid lapsi samuti jalaga segada... või siis segasid nad pigem jalgu.
kuubakad, kes lennult tulevad on tõelised kaubaturistid - ilmselt nagu meilgi kunagi, tuuakse koju igasugust nänni, mida siin ei ole või mida lihtsalt edasi müüa.
igatahes lennukis sattusin kokku mönchen-glattbachist pärit sakslannaga, kellel tundus kuuba kogemusi rohkem kui rubla eest olevat. temaga koos saime mõistliku takso lennujaamast linna (25 cuc'i), mille sõit jäi ajaliselt pea poole tunni kanti, sest lennujaam asub havanast umbes 28km kaugusel.
taksojuht sõitis vahel kiirendades ja aeglustades kuid tippkiirusel 130 km/h. Mina selle pimeda ja märgistamata tee peal nii sõitnud poleks.
hotell (meson de la flota) aga on muy bien! Meie toad asuvad ühe lokaali kohal, ehk siis tegemist on pigem vana meremeeste kõrtsiga kui hotelliga.
sisse astudes kohe, jäi silma täiesti fantastiline flamenco etendus, muidugi meil vedas - tuli välja et samal õhtul toimus ühe riigi priimabaleriini sünnipäev selles kõrtsus... sellest siis ka show. (hiljem selgub et flamenco on selle kõrtsu spetsialiteet.)
flamenco on midagi suurepärast ning kuigi ma imetlesin ennekõike naisi, seejuures nii solo, duo kui ka grupi tantsijaid, olid flamenco mehed hämmastavalt tasemel. eestis ilmselt tembeldataks nad oma õlitatud lokkide ning sensuaalsete näogrimassidega homoseksuaalideks, kuid flirtimise ja selle alusel, kuidas nad naistele mõjusid jääb mulje, et pigem on tegemist hiilgava puusatöö ning hoolitsetud välimusega tõsi-armukestega. rõhk sõnal tõsi, mida võib hääldada ka 'tuli'.
eesti mehed võivad laulda siinkohal mustlasviisi 'neli tori täkku...'
üldiselt on kliima soe ja niiske, peaaegu nagu vietnamis, ainult veidi jahedam ja veel niiskem, mis jaheduse tõttu on mõnusalt talutav.
oehh, meson de la flotas on cuba-libre nimeline jook tõsine, jääd, pool klaasi rummi, kui mitte kolmveerand, veidi koolat ja laimi... ja läheb ning nokib. koola pole coca, vaid tu cola, mitte nii magus.
mochito maitseb pehmemalt, samuti vähem magusalt... ühesõnaga paremini ning ometi ei saanud ma võtmata jätta ka oma jookide kõrvale ühe sigari, mis maitses üllatavalt hea.
aga praegu aitab, kell on pool neli ja uni tikub silma... ööd.
vahur elab lahedas kohas - ainult peldik on seal nii väike, et käsi käis tagumikku pühkides kaks korda vastu prilllauda. päris vastik. aga mis teha, eelmine õhtu oli motoorika veidi häiritud. seep ja vesi on kätele sõbrad.
hommikul võtsime takso brüsseli lennujaama, et madriidi lennata kus jällekord lennukit vahetada, vahur oli päris kurvas seisus, minul pohmakat polnud.
esimene mulje oli, kui sisenesime ookeani ületavasse lennukisse, et võrreldes china airiga on iberi lennuk paras konservikarp.
ei mingisugust isiklikku telepilti eesistuja seljatoes, ei modifitseeritavadi peatugesid, ega lõpuni mugavaks laskuvat tooli, vein sai neil kah kohe otsa ja rahvast oli tihedalt nii, et jalgadel oli napilt ruumi, või siis siiski polnud. aga suva, kuuba ootas.
lennujaam oli paras hullumaja, tihedalt inimesi täis. korraga maandus mitu lennukit ning peale inimeste oli ka narkokoeri, karjuvaid lapsi samuti jalaga segada... või siis segasid nad pigem jalgu.
kuubakad, kes lennult tulevad on tõelised kaubaturistid - ilmselt nagu meilgi kunagi, tuuakse koju igasugust nänni, mida siin ei ole või mida lihtsalt edasi müüa.
igatahes lennukis sattusin kokku mönchen-glattbachist pärit sakslannaga, kellel tundus kuuba kogemusi rohkem kui rubla eest olevat. temaga koos saime mõistliku takso lennujaamast linna (25 cuc'i), mille sõit jäi ajaliselt pea poole tunni kanti, sest lennujaam asub havanast umbes 28km kaugusel.
taksojuht sõitis vahel kiirendades ja aeglustades kuid tippkiirusel 130 km/h. Mina selle pimeda ja märgistamata tee peal nii sõitnud poleks.
hotell (meson de la flota) aga on muy bien! Meie toad asuvad ühe lokaali kohal, ehk siis tegemist on pigem vana meremeeste kõrtsiga kui hotelliga.
sisse astudes kohe, jäi silma täiesti fantastiline flamenco etendus, muidugi meil vedas - tuli välja et samal õhtul toimus ühe riigi priimabaleriini sünnipäev selles kõrtsus... sellest siis ka show. (hiljem selgub et flamenco on selle kõrtsu spetsialiteet.)
flamenco on midagi suurepärast ning kuigi ma imetlesin ennekõike naisi, seejuures nii solo, duo kui ka grupi tantsijaid, olid flamenco mehed hämmastavalt tasemel. eestis ilmselt tembeldataks nad oma õlitatud lokkide ning sensuaalsete näogrimassidega homoseksuaalideks, kuid flirtimise ja selle alusel, kuidas nad naistele mõjusid jääb mulje, et pigem on tegemist hiilgava puusatöö ning hoolitsetud välimusega tõsi-armukestega. rõhk sõnal tõsi, mida võib hääldada ka 'tuli'.
eesti mehed võivad laulda siinkohal mustlasviisi 'neli tori täkku...'
üldiselt on kliima soe ja niiske, peaaegu nagu vietnamis, ainult veidi jahedam ja veel niiskem, mis jaheduse tõttu on mõnusalt talutav.
oehh, meson de la flotas on cuba-libre nimeline jook tõsine, jääd, pool klaasi rummi, kui mitte kolmveerand, veidi koolat ja laimi... ja läheb ning nokib. koola pole coca, vaid tu cola, mitte nii magus.
mochito maitseb pehmemalt, samuti vähem magusalt... ühesõnaga paremini ning ometi ei saanud ma võtmata jätta ka oma jookide kõrvale ühe sigari, mis maitses üllatavalt hea.
aga praegu aitab, kell on pool neli ja uni tikub silma... ööd.
havana ööelust, prostitutsioonist ja inimväärikusest
pühapäev, 16. dets. 2007, la habana, meson de la flota
mul on räme pohmakas. sellest aga, miks see nii on, hiljem. fakt on, et täna pole ma sisuliselt väljas käinud ja nüüd veidi kosudes võtsin pool tundi kirjutamiseks. häbilugu.
laupäev algas rahulikult, peale kella kümmet guaavi mahla ja omletiga. värskelt pressitud guaavi mahl on fantastiline - väga mõnus mahe ning meeldivat roosat värvi, võiks öelda, et magus.
tuli välja, et me olime maandunud oma hotelli valikuga otse Havana vanalinna, mis on enamasti kaunilt korda tehtud ja hoolitsetud... samuti on siin äärmiselt turvaline jalutada, sest minu üllatuseks seisab poliseinik pea iga nurga peal nii, et tõesti võib öelda, et politseinikel on omavahel vanalinnas silmside. keegi tänaval eriti ei tüüta jne. tõeliselt meeldiv paik, mis päeval on turistisaginat täis ning õhtul vaikne.
eile seirasime vanalinna ja kapitooliumit. ilmselt ühendriikidest voolava rahaga ehitati kapitooliumi kuuba variant havanasse. mõjuv ja kaunis ehitis.
kapitooliumi eest võtsime roosa katuseta chevi takso, et sõita tund sellega mööda linna. ma vist polegi varem nii vana ja laevliku autoga sõitnud. pehme vedrustus, madalatel pööretel lõrisev mootor ning kabriole omane taganttuul tagaistmel. chill.
ringsõidust jäi silma, et havana elurajoonid on vaesed ja veidi lohakad, kuid kindlasti rohkem korras kui vietnamis, ning kerjusied ja kodutuid polnud näha. selles mõttes kommunism toimib, et hoitakse üldiselt ühtlast vaest taset elanikkonnas, aga samas näljas keegi pole. selle poolest sarnaneb pilt vietnamiga küll.
peale veel lisandunud seiklemist, ringivaatamist ja söömist otsustasime, et uurime välja kus siis kurat kohalikud pidu panevad. päev oli selleks hetkeks õhtusse veerenud. me käisime vieja [vieha] läbi ja mitte ühtegi teist kohta peale kallimapoolsete pooltühjade ning elava muusikaga restoranide silma ei jäänud. samuti olid vieja tänavad tühjad.
nii tekkiski küsimus - kus kurat kohalikud on. tagasi hotelli jõudes nautisime paralleelselt järgmise flamenco etendusega mereande, mis siin on väga värsked. eriti populaarne on siin langust, mis inglise keeles lobster'iks tõlgitud, ning söömise käigus tutvusime kolmese pundi ameeriklastega, kes meid veidi infoga varustasid.
sellistes maailmaosades rändamise juures on üks fenomen. tüüpiliselt lääneriikides tänaval kõndides sa suvaliste inimestega juttu ei alusta... siinkandis aga, kui kaks valget, turistitunnustega inimest kokku satuvad, alustavad nad suhteliselt kergesti juttu. piisab ühest sõbralikumast naeratusest või peanoogutusest või mõnest hello'st, kui juba hakkab jutt jooksma.
sama panin tähele ka vietnamis, eriti selle riigi piirkondades, kus valgeid eriti ei liigu. nii, et vahel on lausa rõõm näha teist valget inimest, kes sinule mõistetavat keelt räägib. selline suhtlemine on ilmselt intuitiivne, nii vahetatakse olulist infot, aidatakse teineteist juhistega jne. võõras keskkond, tuttav näotüüp ning vajadus kogemuste ja infovahetuseks teeb selles mõttes imesid. sel viisil saime me oma reisi alguses tegelikult enamuse vajalikust infost kätte, seda eriti keskkonnas, kus kohalike jagatud info võib olla ebausaldusväärne.
meie küsimuse peale, miks kohalikud pidu ei pane, vastasid ameeriklased, et kuubalased on tõenäoliselt põhiliselt kodus ja õhtuti väljas ei käi, kuna nad on selleks piisavalt vaesed. samas olla nad eelmisel õhtul külastanud teatro nacionali, mille teisel korrusel on salsa ööklubi, kus kohalikke on pooleks turistidega ning kus õige trall alles kell 1/2 öösel lahti läheb.
nemad lahkuseid sealt küll enne tõsist tralli ja suundusid maleconile (täpsemalt la rampa kanti) - see on kuulus havana promenaad mere ääres. nende sõnul olla promenaad täis olnud tihedalt kuuba noori, kes lihtsalt seal kõndisid, hängisid, pilli mängisid ning rummi jõid. ehk siis maleconil on suurepärane võimalus näha ning kokku puutuda kohalike noortega.
/öine tänav/
ega me siis palju ei oodanudki, kui võtsime vahuriga tee jalge alla ja läksime ööelu avastama ning esmalt just maleconile.
võtsime takso 2 cuc'i eest. mingil hetkel hüppasime lihtsalt välja, sest üks väike välikõrts jäi silma.(la golfa). maleconil oli suht tihedasti rahvast. tundsin ennast tõelise turistina, eriti kuna kandsin mitte maikat vaid triiksärki ja linast pintsakut... suht ebamugav oli seetõttu, et piidlemist oli palju, kohati ka hõiguti ning meie esimene mõte oli... et peab peale jooma. mida sa muud teed, kui must tütarlaps, kes ripub musta kuti kaelas vaatab sind, pilgutab silma ning ka tüüp vaatab sind ning senise kogemuseta ei oska sa arvata, mida nende ja üldse kõigi pilgud endas varjavad.
üle tee kõndides avastasimegi ennast õllevarjualustega restoranist, kus tutvusime ühe hollandlase ning ka kanadast pärit mehega. hollandlane, pikk kiilakas hea kehaehitusega tüüp, oli juba kuu aega havanat nautinud ja teeb seda veel järgnevad kolm kuud. iga õhtu pidu ja must naine...
tema sõnul on see tähelepanuväärne - kommunism, päike, mustad naised, sigarid ja rumm - kus mujal maailmas leiab sellist kokteili veel, ning kui sa midagi neist asjades nautimata jätad, ei ole sa kuubat näinud!
ma polnud selles temaga päris nõus, sest tõenäoliselt on kuubal ka muud pakkuda ning huvitav on, et ise ta ei suitsetanud, sellega süües oma sõnu.
tema sõnul olla naised siin teistsugused: "naudivad seksi, seltskonda, mitte ei 'tee oma tööd', kuigi hommikul viskad ikkagi 20 - 30 cuci. nad on suht noored ja hea välimusega, kohtud tänaval juhuslikult, ajad juttu, sööd õhtust, kutsud külla, teed dringid ja magad temaga, nagu... päris deit, ainult märksa kontsentreeritum ning ilma tüüpiliste euroopas levinud keerukusteta..."
"mnjaa?" oli mu vastus.
kui ma küsisin, milline on kuubas elatustase, rääkis ta, et keskmine palk on 10 dollarit (üks dokumentaal rääkis 11-16st, mis pole samuti palju erinev), samas keegi ei elavat selle rahaga. mehed müütavad tehastest varastatud sigareid tänaval, kes pakub kodumajutust, kes pähkleid ja muud träni, kellel on toetavad sugulased ühendriikides, kes reisib riigist välja vedades mustalt kaupa riiki sisse, kes seksib välismaalastega saades öö eest 20 - 30 dollarit...
igatahes, tõepoolest tähelepanuväärne oli, et tema elmise öö kaaslane, tõesti kaunis must naine, liitudes meie laudkonnaga, vaatas seda hollandlast väga eriliselt, ja seda terve õhtu - ta vaatas teda armunud naise pilguga...
mul oli sellest naisest kahju.
/kunagi oli trepi šaht, nüüd on trepi ja liftišaht/
lõpetanud oma õlled asusime me vahuriga minekule - hoovihm oli peletanud maleconilt suurema osa inimestest ning tagasiteel rääkisime vahuriga palju inimväärikusest ja erinevatest ühiskonnakorralduse vormidest... ning ka sellest, et keegi brüsselist ütles, et kuubal on kõik inimesed õnnelikud.
see ei ole nii, inimesed on alati õnnelikud/õnnetud oma olemuses, lihtsalt sõltuval keskkonnast on probleemid erinevad... minuarust pole võimalik, et ühes maailma punktis on nii palju prostituute... see pigem näitab midagi kehtiva süsteemi kohta. näitab selle kohta, et naine on sunnitud enda väärikust jalge-alla tallama, et veidigi inimväärsemat elu elada. see näitab ka seda, et nii antakse võimalus teatud inimestele antud olukorda ära kasutada, neid naisi ära kasutada.
"miks mitte võtta peale kirglikku ööd mehe käest raha - kui ta nii kui nii läheb 5 päeva pärast ära, on vaid kepi pärast minuga, tal on suva, mis minust pärast saab ning sellest rahast, mida ilmselt temal on piisavalt, saan ma kuu jagu söönuks..."
selline on sotsiaalset meeleheidet väljendav prostitutsioon ning päris kole ja kibestunud hingeline pilt, ütleks ma...
igatahes, tuleb veel teatro nacionale'is ära käia, et teist tahku havana ööelust näha ning ehk ka järgmisi tahke avastada. fakt on, et inimestega suheldes (ja kuradi jama on, et me hispaania keelt ei räägi) saab päris palju teada ja loob endale rohkem võimalusi, kuhu minna, mida teha ja mina näha.
homme vist sõidame havanast ära, teeme läänepoole rendiautoga ühe tuuri, 9 päeva, ning peale seda oleme tagasi havanas, võibolla käin mina ja kairika ka isla del juventud'il ära, seda aga siis juba kohaliku lennuga. sest bussid/praamid on kokku kallimad ja märgatavalt aeglasemad.
igatahes, nüüd pohmaka põhjuse juurde - see laupäeva õhtu mesonis, mis juba algas tõsise koguse cuba libredega lõppes ikkagi maleconil õllega... paras ports rummi ja sinna peale kohalikku õlut, pole hea mõte.
mul on räme pohmakas. sellest aga, miks see nii on, hiljem. fakt on, et täna pole ma sisuliselt väljas käinud ja nüüd veidi kosudes võtsin pool tundi kirjutamiseks. häbilugu.
laupäev algas rahulikult, peale kella kümmet guaavi mahla ja omletiga. värskelt pressitud guaavi mahl on fantastiline - väga mõnus mahe ning meeldivat roosat värvi, võiks öelda, et magus.
tuli välja, et me olime maandunud oma hotelli valikuga otse Havana vanalinna, mis on enamasti kaunilt korda tehtud ja hoolitsetud... samuti on siin äärmiselt turvaline jalutada, sest minu üllatuseks seisab poliseinik pea iga nurga peal nii, et tõesti võib öelda, et politseinikel on omavahel vanalinnas silmside. keegi tänaval eriti ei tüüta jne. tõeliselt meeldiv paik, mis päeval on turistisaginat täis ning õhtul vaikne.
eile seirasime vanalinna ja kapitooliumit. ilmselt ühendriikidest voolava rahaga ehitati kapitooliumi kuuba variant havanasse. mõjuv ja kaunis ehitis.
kapitooliumi eest võtsime roosa katuseta chevi takso, et sõita tund sellega mööda linna. ma vist polegi varem nii vana ja laevliku autoga sõitnud. pehme vedrustus, madalatel pööretel lõrisev mootor ning kabriole omane taganttuul tagaistmel. chill.
ringsõidust jäi silma, et havana elurajoonid on vaesed ja veidi lohakad, kuid kindlasti rohkem korras kui vietnamis, ning kerjusied ja kodutuid polnud näha. selles mõttes kommunism toimib, et hoitakse üldiselt ühtlast vaest taset elanikkonnas, aga samas näljas keegi pole. selle poolest sarnaneb pilt vietnamiga küll.
peale veel lisandunud seiklemist, ringivaatamist ja söömist otsustasime, et uurime välja kus siis kurat kohalikud pidu panevad. päev oli selleks hetkeks õhtusse veerenud. me käisime vieja [vieha] läbi ja mitte ühtegi teist kohta peale kallimapoolsete pooltühjade ning elava muusikaga restoranide silma ei jäänud. samuti olid vieja tänavad tühjad.
nii tekkiski küsimus - kus kurat kohalikud on. tagasi hotelli jõudes nautisime paralleelselt järgmise flamenco etendusega mereande, mis siin on väga värsked. eriti populaarne on siin langust, mis inglise keeles lobster'iks tõlgitud, ning söömise käigus tutvusime kolmese pundi ameeriklastega, kes meid veidi infoga varustasid.
sellistes maailmaosades rändamise juures on üks fenomen. tüüpiliselt lääneriikides tänaval kõndides sa suvaliste inimestega juttu ei alusta... siinkandis aga, kui kaks valget, turistitunnustega inimest kokku satuvad, alustavad nad suhteliselt kergesti juttu. piisab ühest sõbralikumast naeratusest või peanoogutusest või mõnest hello'st, kui juba hakkab jutt jooksma.
sama panin tähele ka vietnamis, eriti selle riigi piirkondades, kus valgeid eriti ei liigu. nii, et vahel on lausa rõõm näha teist valget inimest, kes sinule mõistetavat keelt räägib. selline suhtlemine on ilmselt intuitiivne, nii vahetatakse olulist infot, aidatakse teineteist juhistega jne. võõras keskkond, tuttav näotüüp ning vajadus kogemuste ja infovahetuseks teeb selles mõttes imesid. sel viisil saime me oma reisi alguses tegelikult enamuse vajalikust infost kätte, seda eriti keskkonnas, kus kohalike jagatud info võib olla ebausaldusväärne.
meie küsimuse peale, miks kohalikud pidu ei pane, vastasid ameeriklased, et kuubalased on tõenäoliselt põhiliselt kodus ja õhtuti väljas ei käi, kuna nad on selleks piisavalt vaesed. samas olla nad eelmisel õhtul külastanud teatro nacionali, mille teisel korrusel on salsa ööklubi, kus kohalikke on pooleks turistidega ning kus õige trall alles kell 1/2 öösel lahti läheb.
nemad lahkuseid sealt küll enne tõsist tralli ja suundusid maleconile (täpsemalt la rampa kanti) - see on kuulus havana promenaad mere ääres. nende sõnul olla promenaad täis olnud tihedalt kuuba noori, kes lihtsalt seal kõndisid, hängisid, pilli mängisid ning rummi jõid. ehk siis maleconil on suurepärane võimalus näha ning kokku puutuda kohalike noortega.
/öine tänav/
ega me siis palju ei oodanudki, kui võtsime vahuriga tee jalge alla ja läksime ööelu avastama ning esmalt just maleconile.
võtsime takso 2 cuc'i eest. mingil hetkel hüppasime lihtsalt välja, sest üks väike välikõrts jäi silma.(la golfa). maleconil oli suht tihedasti rahvast. tundsin ennast tõelise turistina, eriti kuna kandsin mitte maikat vaid triiksärki ja linast pintsakut... suht ebamugav oli seetõttu, et piidlemist oli palju, kohati ka hõiguti ning meie esimene mõte oli... et peab peale jooma. mida sa muud teed, kui must tütarlaps, kes ripub musta kuti kaelas vaatab sind, pilgutab silma ning ka tüüp vaatab sind ning senise kogemuseta ei oska sa arvata, mida nende ja üldse kõigi pilgud endas varjavad.
üle tee kõndides avastasimegi ennast õllevarjualustega restoranist, kus tutvusime ühe hollandlase ning ka kanadast pärit mehega. hollandlane, pikk kiilakas hea kehaehitusega tüüp, oli juba kuu aega havanat nautinud ja teeb seda veel järgnevad kolm kuud. iga õhtu pidu ja must naine...
tema sõnul on see tähelepanuväärne - kommunism, päike, mustad naised, sigarid ja rumm - kus mujal maailmas leiab sellist kokteili veel, ning kui sa midagi neist asjades nautimata jätad, ei ole sa kuubat näinud!
ma polnud selles temaga päris nõus, sest tõenäoliselt on kuubal ka muud pakkuda ning huvitav on, et ise ta ei suitsetanud, sellega süües oma sõnu.
tema sõnul olla naised siin teistsugused: "naudivad seksi, seltskonda, mitte ei 'tee oma tööd', kuigi hommikul viskad ikkagi 20 - 30 cuci. nad on suht noored ja hea välimusega, kohtud tänaval juhuslikult, ajad juttu, sööd õhtust, kutsud külla, teed dringid ja magad temaga, nagu... päris deit, ainult märksa kontsentreeritum ning ilma tüüpiliste euroopas levinud keerukusteta..."
"mnjaa?" oli mu vastus.
kui ma küsisin, milline on kuubas elatustase, rääkis ta, et keskmine palk on 10 dollarit (üks dokumentaal rääkis 11-16st, mis pole samuti palju erinev), samas keegi ei elavat selle rahaga. mehed müütavad tehastest varastatud sigareid tänaval, kes pakub kodumajutust, kes pähkleid ja muud träni, kellel on toetavad sugulased ühendriikides, kes reisib riigist välja vedades mustalt kaupa riiki sisse, kes seksib välismaalastega saades öö eest 20 - 30 dollarit...
igatahes, tõepoolest tähelepanuväärne oli, et tema elmise öö kaaslane, tõesti kaunis must naine, liitudes meie laudkonnaga, vaatas seda hollandlast väga eriliselt, ja seda terve õhtu - ta vaatas teda armunud naise pilguga...
mul oli sellest naisest kahju.
/kunagi oli trepi šaht, nüüd on trepi ja liftišaht/
lõpetanud oma õlled asusime me vahuriga minekule - hoovihm oli peletanud maleconilt suurema osa inimestest ning tagasiteel rääkisime vahuriga palju inimväärikusest ja erinevatest ühiskonnakorralduse vormidest... ning ka sellest, et keegi brüsselist ütles, et kuubal on kõik inimesed õnnelikud.
see ei ole nii, inimesed on alati õnnelikud/õnnetud oma olemuses, lihtsalt sõltuval keskkonnast on probleemid erinevad... minuarust pole võimalik, et ühes maailma punktis on nii palju prostituute... see pigem näitab midagi kehtiva süsteemi kohta. näitab selle kohta, et naine on sunnitud enda väärikust jalge-alla tallama, et veidigi inimväärsemat elu elada. see näitab ka seda, et nii antakse võimalus teatud inimestele antud olukorda ära kasutada, neid naisi ära kasutada.
"miks mitte võtta peale kirglikku ööd mehe käest raha - kui ta nii kui nii läheb 5 päeva pärast ära, on vaid kepi pärast minuga, tal on suva, mis minust pärast saab ning sellest rahast, mida ilmselt temal on piisavalt, saan ma kuu jagu söönuks..."
selline on sotsiaalset meeleheidet väljendav prostitutsioon ning päris kole ja kibestunud hingeline pilt, ütleks ma...
igatahes, tuleb veel teatro nacionale'is ära käia, et teist tahku havana ööelust näha ning ehk ka järgmisi tahke avastada. fakt on, et inimestega suheldes (ja kuradi jama on, et me hispaania keelt ei räägi) saab päris palju teada ja loob endale rohkem võimalusi, kuhu minna, mida teha ja mina näha.
homme vist sõidame havanast ära, teeme läänepoole rendiautoga ühe tuuri, 9 päeva, ning peale seda oleme tagasi havanas, võibolla käin mina ja kairika ka isla del juventud'il ära, seda aga siis juba kohaliku lennuga. sest bussid/praamid on kokku kallimad ja märgatavalt aeglasemad.
igatahes, nüüd pohmaka põhjuse juurde - see laupäeva õhtu mesonis, mis juba algas tõsise koguse cuba libredega lõppes ikkagi maleconil õllega... paras ports rummi ja sinna peale kohalikku õlut, pole hea mõte.
autorent ja teekond sigade lahe äärde
esmaspäev, 17. dets. 2008 - casa luis, playa giron, cuba
pühapäeval veel reserveerisime (st vahur ja kairika tegid seda kuna mina olin mesonis surnud) aastalõpuks casa particulari. saime sama mehe juurde, keda puhhid soovitasid visiitkaardiga, kena maja. vahur võttis toa 26 - 31ni sest tahtis olla pikemalt havanas. mina ja kairika otsustasime, et üritame külastada ka isla del juventudi - see pidi olema siselennu abil suhteliselt lihtne ning pileti hind nii 30 cuci kanti jääma.
seetõttu on minu ja kairika toad reserveeritud havanas 28.st... kuid täna hommikul osutus lennukipiletite bookimine võimatuks, kuna piletid olid juba kõik välja müüdud ning seda kuni 15. jaanuarini... tüng. üritame ilmselt minna mingi katamaraaniga, eks näis, kuidas sellega näkkab.
järgmisena asusime otsima aga rendiautot, selleks kulus meil ja mul üle 7 tunni. seejuures käisime läbi 7 erinevat autorendi kohta ning autode hinnad on kõrghooajal, nagu see praegu on, 65st kuni 85 cucini päev, mis on isegi euroopa kohta üüratult kallis (meenutame et cuci ja dollari kurss on 1:1). selle raha eest saab siin mingi 'economico' klassi auto... jama oli, et isegi neid polnud saada.
lõpuks pidime kellelegi hotell nationali helistama, et autot saada, aga meie hotelli manageri abi osutus veel märksa abivalmimaks ja efektiivsemaks. tema tundis kedagi (autorendi firma tipus), kes tundis kedagi (kes istus kusagil lauas), kes tundis kedagi (kes istus tolle laua kõrval) ning nii juhtuski, et meile leiti veel täpselt üks auto, mis maksis 85 päevast. ma ei olnud nõus rohkem kui 75 maksma, tänu millele kasutati kõik need kes kedagi tundsid ära ja nii mulle sai auto 75 ära tuligi. turismihooaja väliselt saaks 55 auto. nii, et ärge reisige kõrghooajal! asjad on mõttetult kallid ja üle broneeritud.
auto sain cubacar'ist. üle võttes, pildistasin seda rendile andja nähes ja selle kriimusid ning rikkeid, tänu millele sain ka lepingusse paar kriimu juurde märgitud, enne neid seal polnud. auto võtsin 10 päevaks.
viimast tulemuslikku autoreidi läksin tegema üksi, sest kiiresti oli vaja reageerida. kuna autootsimisega üldiselt läks meeletult kaua ja meil oli vaja linnast välja saada, et valges sõita veel, siis asusimegi peale kella kolme päeval cienfuegose poole teele. mul oli sees vaid hommikusöök. mind häiris veidi tühi kõht ja fakt, et puhkusel ei tohiks nii palju stressi olla.
silte pole liikluses peaaegu üldse nii, et auto kinnipidamine ja inimestelt küsimine aitab, kuigi hispaaniakeelsetelst juhistest on kuradi raske aru saada. samuti aitab kilomeetrite lugemine spidomeetrilt, et distantsi hinnata ja kaks kaardilugejat. kuigi kaardid linnades sees on kohati abiks ja kohati mitte. kompass on hea mõte vahuri sõnul, meil seda küll polnud.
kella nelja paiku saime linnast välja ja otsustasime, et ei sõida cin fuegosesse vaid playa larga'le, mis on muide üks esimesi sigadelahe linnasid.
kiirtee oli hämmastavalt heas korras, üksikute eranditega, ning ma haakisin end ühele teisele turistimasinale (neil on vastavad numbrimärgid) takka ja 'sõitsin jänest', sest tüüp kupatas ees nii 110 - 130ga ja ise ma nii kiiresti sõita poleks julgenud. kuid ta tundis teed tundvat ja ma andsin tal sabas minna.
kiirtee kõrval oli vahepeal nii eksinud lehmi kui kitsedeperekondi näha, kuid banaanisalud õnneks ei ähvardanud teele joosta.
kell kuus on siin juba täiesti pime... seega jällegi, tulge siis kui ööd on pikemad, ehk mitte jõulude ja aastavahetuse ajal, mil kestab ka kõrghooaeg.
playa larga peale oskasime põhimaantelt ära keerata vaid juhuslikust bentsukast küsitud juhiste järgi. pentsukas peatuda oskasin vaid spidomeetri järgi, kuna keeramise koht pidi olema 10km raadiuses. ühtegi maantee silti sinna poole ei näidanud. null visuaalset juhist.
playa larga on küla... samuti playa giron, kuid nimelt playa gironi otsustasime edasi sõita, sest seal oli üks puhhide soovitatud casa particular (casa Luis), mis oli ühtlasi ka lonely planetis ära nimetatud. ehku peale kohaleminnes leidsime, et neil olidki toad vabad - kohale jõudsime pool 9 õhtul. meil lihtsalt vedas, sest tüüpiliselt on kõik kohad kinni, eriti head majad.
asi mida tasub teha, on eelmisest kohast küsida soovitusi järgmise asula jaoks ning lasta ette helistada, et kontrollida, kas toad on vabad ning kui on, siis ka ehk reserveerida. samas kinni pannes, ei saa veenduda casa kvaliteedis. samas õhtu poole või väga hilja jõudes, suurt vahet pole, peaasi, et pea kohal vari ja seinad ümber.
siia otsustasime jääda ka homseks ja ülehomseks, kuna omanik soovitas soojalt sukelduma minna. siin olla üks maailma (või vähemalt kuuba) parimaid kohti selleks. ei pea kaugele vee peale sõitma vaid saab rannast sisse minna ning siin on ka tohutu rikas merefauna. sukeldumise koolitus 10 cuci ja sessioon 25, kogu varustus on hinna sees. tema juttu sukeldumise keskkonna kvaliteedist kinnitas ka lonely planet.
luisi juures sõime ka õhtust, mis oli tõeliselt rikkalik ja maitses paremini kui enamus sööke havana restoranides... jah, ütleme et euroopa köögist on siin siiski veel õppida... mis valesti on, ei oskagi öelda, midagi on lihtsalt veidi nihu, ja kõik. või siiski - neil on super kliima, aga salatilisi ei paista nad kasvatavat ja ürte ning vürtse samuti mitte.
ok, igatahes homme sukelduma (kairika ja vahur on jätkuvalt kõhkleval seisukohal selle osas, aga küll nad tulevad) ja enne seda veel hommikusöök :) luis juba tellis meile instruktori maja juurde, kes meid siis kohale viib ja meie eest hoolitseb. servis :)
pühapäeval veel reserveerisime (st vahur ja kairika tegid seda kuna mina olin mesonis surnud) aastalõpuks casa particulari. saime sama mehe juurde, keda puhhid soovitasid visiitkaardiga, kena maja. vahur võttis toa 26 - 31ni sest tahtis olla pikemalt havanas. mina ja kairika otsustasime, et üritame külastada ka isla del juventudi - see pidi olema siselennu abil suhteliselt lihtne ning pileti hind nii 30 cuci kanti jääma.
seetõttu on minu ja kairika toad reserveeritud havanas 28.st... kuid täna hommikul osutus lennukipiletite bookimine võimatuks, kuna piletid olid juba kõik välja müüdud ning seda kuni 15. jaanuarini... tüng. üritame ilmselt minna mingi katamaraaniga, eks näis, kuidas sellega näkkab.
järgmisena asusime otsima aga rendiautot, selleks kulus meil ja mul üle 7 tunni. seejuures käisime läbi 7 erinevat autorendi kohta ning autode hinnad on kõrghooajal, nagu see praegu on, 65st kuni 85 cucini päev, mis on isegi euroopa kohta üüratult kallis (meenutame et cuci ja dollari kurss on 1:1). selle raha eest saab siin mingi 'economico' klassi auto... jama oli, et isegi neid polnud saada.
lõpuks pidime kellelegi hotell nationali helistama, et autot saada, aga meie hotelli manageri abi osutus veel märksa abivalmimaks ja efektiivsemaks. tema tundis kedagi (autorendi firma tipus), kes tundis kedagi (kes istus kusagil lauas), kes tundis kedagi (kes istus tolle laua kõrval) ning nii juhtuski, et meile leiti veel täpselt üks auto, mis maksis 85 päevast. ma ei olnud nõus rohkem kui 75 maksma, tänu millele kasutati kõik need kes kedagi tundsid ära ja nii mulle sai auto 75 ära tuligi. turismihooaja väliselt saaks 55 auto. nii, et ärge reisige kõrghooajal! asjad on mõttetult kallid ja üle broneeritud.
viimast tulemuslikku autoreidi läksin tegema üksi, sest kiiresti oli vaja reageerida. kuna autootsimisega üldiselt läks meeletult kaua ja meil oli vaja linnast välja saada, et valges sõita veel, siis asusimegi peale kella kolme päeval cienfuegose poole teele. mul oli sees vaid hommikusöök. mind häiris veidi tühi kõht ja fakt, et puhkusel ei tohiks nii palju stressi olla.
silte pole liikluses peaaegu üldse nii, et auto kinnipidamine ja inimestelt küsimine aitab, kuigi hispaaniakeelsetelst juhistest on kuradi raske aru saada. samuti aitab kilomeetrite lugemine spidomeetrilt, et distantsi hinnata ja kaks kaardilugejat. kuigi kaardid linnades sees on kohati abiks ja kohati mitte. kompass on hea mõte vahuri sõnul, meil seda küll polnud.
kella nelja paiku saime linnast välja ja otsustasime, et ei sõida cin fuegosesse vaid playa larga'le, mis on muide üks esimesi sigadelahe linnasid.
kiirtee oli hämmastavalt heas korras, üksikute eranditega, ning ma haakisin end ühele teisele turistimasinale (neil on vastavad numbrimärgid) takka ja 'sõitsin jänest', sest tüüp kupatas ees nii 110 - 130ga ja ise ma nii kiiresti sõita poleks julgenud. kuid ta tundis teed tundvat ja ma andsin tal sabas minna.
kiirtee kõrval oli vahepeal nii eksinud lehmi kui kitsedeperekondi näha, kuid banaanisalud õnneks ei ähvardanud teele joosta.
kell kuus on siin juba täiesti pime... seega jällegi, tulge siis kui ööd on pikemad, ehk mitte jõulude ja aastavahetuse ajal, mil kestab ka kõrghooaeg.
playa larga peale oskasime põhimaantelt ära keerata vaid juhuslikust bentsukast küsitud juhiste järgi. pentsukas peatuda oskasin vaid spidomeetri järgi, kuna keeramise koht pidi olema 10km raadiuses. ühtegi maantee silti sinna poole ei näidanud. null visuaalset juhist.
playa larga on küla... samuti playa giron, kuid nimelt playa gironi otsustasime edasi sõita, sest seal oli üks puhhide soovitatud casa particular (casa Luis), mis oli ühtlasi ka lonely planetis ära nimetatud. ehku peale kohaleminnes leidsime, et neil olidki toad vabad - kohale jõudsime pool 9 õhtul. meil lihtsalt vedas, sest tüüpiliselt on kõik kohad kinni, eriti head majad.
asi mida tasub teha, on eelmisest kohast küsida soovitusi järgmise asula jaoks ning lasta ette helistada, et kontrollida, kas toad on vabad ning kui on, siis ka ehk reserveerida. samas kinni pannes, ei saa veenduda casa kvaliteedis. samas õhtu poole või väga hilja jõudes, suurt vahet pole, peaasi, et pea kohal vari ja seinad ümber.
siia otsustasime jääda ka homseks ja ülehomseks, kuna omanik soovitas soojalt sukelduma minna. siin olla üks maailma (või vähemalt kuuba) parimaid kohti selleks. ei pea kaugele vee peale sõitma vaid saab rannast sisse minna ning siin on ka tohutu rikas merefauna. sukeldumise koolitus 10 cuci ja sessioon 25, kogu varustus on hinna sees. tema juttu sukeldumise keskkonna kvaliteedist kinnitas ka lonely planet.
luisi juures sõime ka õhtust, mis oli tõeliselt rikkalik ja maitses paremini kui enamus sööke havana restoranides... jah, ütleme et euroopa köögist on siin siiski veel õppida... mis valesti on, ei oskagi öelda, midagi on lihtsalt veidi nihu, ja kõik. või siiski - neil on super kliima, aga salatilisi ei paista nad kasvatavat ja ürte ning vürtse samuti mitte.
ok, igatahes homme sukelduma (kairika ja vahur on jätkuvalt kõhkleval seisukohal selle osas, aga küll nad tulevad) ja enne seda veel hommikusöök :) luis juba tellis meile instruktori maja juurde, kes meid siis kohale viib ja meie eest hoolitseb. servis :)
playa giron - sukeldumine ja privaatsed pisirannad
teisipäev, 17. dets. 2008 - casa luis, playa giron (kennedy astus siin ämbrisse)
ärgates ootas meid rikkalik hommikusöök, naturaalse banaanipiima, hunniku puuviljade ja värske kohviga. siin kohv tähendab sisuliselt espressot, kange ja maitserikas. kuna ma olin teglikult veidi varem üleval, siis käisin fotokaga tiiru playa gironi peal, mille käigus tõdesin, et see linn on küla, mitte just mastaapide aga arhitektuuri poolest - madalad lamedate katustega ühekorruselised majad, kukkede, kanade, sigade ja koerte hääled, maainimese prototüüpi asukad ning paar kolmekorruselist paneelmaja... kõik.
küla peatavavate ristumiskohas (luisi maja oli praktiliselt seal) löödi üks laud lahti millele lajatati kaks seakeha ning nende juba roogitud (ma ei taha öelda korjustest, sest tegemist on ikkagi toiduainetega) kehadest lajatati sinna samma laua peale maksad, kopsud, neerud ka. tükeldati ja müüdi, poole tunniga oli "turg" läbi.
hommikusöögi järgselt ootas meid juba kenalt päevitunud latiinomees, kes juhatas meid sukeldumiskeskusesse. keskus oli jällegi palju öeldud, aga "sukeldumis-" mitte.
läbisime instruktaaži. olulised asjad korrati meile kolm korda üle. varustus selga ja vette harjutusi tegema. see et otse kaldast saab sisse minna, oli tõesti mõnus - ei mingisugust paatidega askeldamist. kalda ääres vee all harjutasime maskipuhastamist ja huulikuvahetamist. kairika oli millegipärast pidevalt kerges paanikas, kuid instruktor oli tasemel, rahustas ta veel vee all ilusti maha ning tegeles temaga praktiliselt kogu sessiooni - hoides küll kätest kinni jne. võin juba ette öelda, et kairika vaatamata oma hirmudele ja eelarvamustele jäi meeletult rahule.
peale veel mõningast askeldamist saime vee alla, kus avanes päris vinge pilt maailma akvaariumi - kalad, täiestu uskumatutes värvikombinatsioonides kohati
väga erineva kuju ja suurusega. täeisti selge ja siniselt kumav vesi. kiiskav päike, mille valgus ulatub kümnete meetrite sügavusele ning mis lainete mõjul joonistab lahedaid mustreid pindadele.
kuna meile mõlemale meeldis see veidi teistsugune jalutuskäik meeletult, siis otsustasime teise korra veel sukelduma minna. seekord, võttis instruktor kaasa ka plastpudeli, mis oli täidetud saiatükkidega ning mille korgis oli väike auk. see oli justkui saiapuru prits vee all ning kuna kalad ilmselt olid sellega juba varem tutvust teinud oli meil hoobilt terve parv kollase-musta vöödilisi ja siniseid kalu ümber, kes siis ahnelt ümber instruktori käte ja plastpudeli tunglesid. korra lasi ta seda saiapurusegust vett isegi minu poole, nii et mu pea ümber ja maski ees kakles tihe parv värvilisi kalu. ma silitasin ja katsusin seda segast summa ning näpu otsad said aru, et isegi väikestel kaladel on tegelikult hambad - kokredel eesti tiikides näiteks pole.
suuremas sügavuses tekkis veidi imelik tunne, ehk midagi sarnast, mida mõni mõnuaine tekitada võiks... asjad olid veidi teist moodi, kuidagi aeglased, samas rasked kuid kaalutud. ilmselt mängis rõhk minuga oma mänge. ja see oli meeldiv.
vesi oli täiesti selge ja kõik nähtav ka 14 meetri sügavusel (kuigi nii kolme, nelja meetri kaugusel kaovad asjad hämarusse). selles sügavuses jõudsimegi laevavrakini, mis polnud oluline, oluline oli, et ta asus veealuse kuristiku serval...
meie ees avanes sügavik, mis kadus pimedusse... selle kutsuv sügavus ja alla kalduv pimedus tekitas sarnase tunde nagu mõnel kõrgel katuseserval olles... veidi hirmutav ja selline tunne, et sügavik imeb sind sinna, alla, alla, et sa juba kaldudki ja kukudki. selline imelik, kutsuv värk.
see oli jälle üks neid suhteliselt rabavaid kogemusi... mõte libises läbi pea, et peaks eestis sellega tegelema hakata, aga... meil on peale kahte meetrit ju igal pool sogane vesi. va. vist üks karjäärijärv, aga seal pole kindlasti sellist troopilist elu ja värvidemängu.
peale sukeldumist lasime seellelt kaljuselt rannalt ja sukeldumiskeskusest varvast, lubadusega homme veel üks veealune jalutuskäik teha. sõitsime edasi, kuni leidsime sissesõidu täiesti vaiksesse üksildasse privaat 'randa', kus me olime vaid kolmekesi ning vette juhatas meid üks roostest metallredel. jällegi uskumatu, nagu vietnami da nangi rand, oli ka see koht täiesti inimtühi.
sellel kaljuserval veetsime ülejäänud päikeselise osa päevast ujudes, päevitades, snorgeldades ja vesteldes. seejärel sõitsime tagasi playa giron'i kus asub üks küll väike, kuid täiesti fantastiline valge korallliivaga rand. see rand oli jällegi täiesti tühi, seal nautisime päikeseloojangut.
täna oli eilsest tõesti väga erinev päev, ja seda just stressi ja naudingute suhte poolest.
homme plaanime minna veel üks raks sukelduma, siis flamingosid ja krokodille vaatama, et seejärel cienfuegose poole leekima panna... enne viimase otsuse tegemist tekkis meil veel mõte, et peaks siin veel ühe päeva veetma. kahest ööpäevast on siiski küll, sest me ei tea, mis veel tee peal avastamist ootab ja samuti rohkem kui ühte päeva nõuab.
ärgates ootas meid rikkalik hommikusöök, naturaalse banaanipiima, hunniku puuviljade ja värske kohviga. siin kohv tähendab sisuliselt espressot, kange ja maitserikas. kuna ma olin teglikult veidi varem üleval, siis käisin fotokaga tiiru playa gironi peal, mille käigus tõdesin, et see linn on küla, mitte just mastaapide aga arhitektuuri poolest - madalad lamedate katustega ühekorruselised majad, kukkede, kanade, sigade ja koerte hääled, maainimese prototüüpi asukad ning paar kolmekorruselist paneelmaja... kõik.
küla peatavavate ristumiskohas (luisi maja oli praktiliselt seal) löödi üks laud lahti millele lajatati kaks seakeha ning nende juba roogitud (ma ei taha öelda korjustest, sest tegemist on ikkagi toiduainetega) kehadest lajatati sinna samma laua peale maksad, kopsud, neerud ka. tükeldati ja müüdi, poole tunniga oli "turg" läbi.
hommikusöögi järgselt ootas meid juba kenalt päevitunud latiinomees, kes juhatas meid sukeldumiskeskusesse. keskus oli jällegi palju öeldud, aga "sukeldumis-" mitte.
läbisime instruktaaži. olulised asjad korrati meile kolm korda üle. varustus selga ja vette harjutusi tegema. see et otse kaldast saab sisse minna, oli tõesti mõnus - ei mingisugust paatidega askeldamist. kalda ääres vee all harjutasime maskipuhastamist ja huulikuvahetamist. kairika oli millegipärast pidevalt kerges paanikas, kuid instruktor oli tasemel, rahustas ta veel vee all ilusti maha ning tegeles temaga praktiliselt kogu sessiooni - hoides küll kätest kinni jne. võin juba ette öelda, et kairika vaatamata oma hirmudele ja eelarvamustele jäi meeletult rahule.
peale veel mõningast askeldamist saime vee alla, kus avanes päris vinge pilt maailma akvaariumi - kalad, täiestu uskumatutes värvikombinatsioonides kohati
väga erineva kuju ja suurusega. täeisti selge ja siniselt kumav vesi. kiiskav päike, mille valgus ulatub kümnete meetrite sügavusele ning mis lainete mõjul joonistab lahedaid mustreid pindadele.
kuna meile mõlemale meeldis see veidi teistsugune jalutuskäik meeletult, siis otsustasime teise korra veel sukelduma minna. seekord, võttis instruktor kaasa ka plastpudeli, mis oli täidetud saiatükkidega ning mille korgis oli väike auk. see oli justkui saiapuru prits vee all ning kuna kalad ilmselt olid sellega juba varem tutvust teinud oli meil hoobilt terve parv kollase-musta vöödilisi ja siniseid kalu ümber, kes siis ahnelt ümber instruktori käte ja plastpudeli tunglesid. korra lasi ta seda saiapurusegust vett isegi minu poole, nii et mu pea ümber ja maski ees kakles tihe parv värvilisi kalu. ma silitasin ja katsusin seda segast summa ning näpu otsad said aru, et isegi väikestel kaladel on tegelikult hambad - kokredel eesti tiikides näiteks pole.
suuremas sügavuses tekkis veidi imelik tunne, ehk midagi sarnast, mida mõni mõnuaine tekitada võiks... asjad olid veidi teist moodi, kuidagi aeglased, samas rasked kuid kaalutud. ilmselt mängis rõhk minuga oma mänge. ja see oli meeldiv.
vesi oli täiesti selge ja kõik nähtav ka 14 meetri sügavusel (kuigi nii kolme, nelja meetri kaugusel kaovad asjad hämarusse). selles sügavuses jõudsimegi laevavrakini, mis polnud oluline, oluline oli, et ta asus veealuse kuristiku serval...
meie ees avanes sügavik, mis kadus pimedusse... selle kutsuv sügavus ja alla kalduv pimedus tekitas sarnase tunde nagu mõnel kõrgel katuseserval olles... veidi hirmutav ja selline tunne, et sügavik imeb sind sinna, alla, alla, et sa juba kaldudki ja kukudki. selline imelik, kutsuv värk.
see oli jälle üks neid suhteliselt rabavaid kogemusi... mõte libises läbi pea, et peaks eestis sellega tegelema hakata, aga... meil on peale kahte meetrit ju igal pool sogane vesi. va. vist üks karjäärijärv, aga seal pole kindlasti sellist troopilist elu ja värvidemängu.
peale sukeldumist lasime seellelt kaljuselt rannalt ja sukeldumiskeskusest varvast, lubadusega homme veel üks veealune jalutuskäik teha. sõitsime edasi, kuni leidsime sissesõidu täiesti vaiksesse üksildasse privaat 'randa', kus me olime vaid kolmekesi ning vette juhatas meid üks roostest metallredel. jällegi uskumatu, nagu vietnami da nangi rand, oli ka see koht täiesti inimtühi.
sellel kaljuserval veetsime ülejäänud päikeselise osa päevast ujudes, päevitades, snorgeldades ja vesteldes. seejärel sõitsime tagasi playa giron'i kus asub üks küll väike, kuid täiesti fantastiline valge korallliivaga rand. see rand oli jällegi täiesti tühi, seal nautisime päikeseloojangut.
täna oli eilsest tõesti väga erinev päev, ja seda just stressi ja naudingute suhte poolest.
homme plaanime minna veel üks raks sukelduma, siis flamingosid ja krokodille vaatama, et seejärel cienfuegose poole leekima panna... enne viimase otsuse tegemist tekkis meil veel mõte, et peaks siin veel ühe päeva veetma. kahest ööpäevast on siiski küll, sest me ei tea, mis veel tee peal avastamist ootab ja samuti rohkem kui ühte päeva nõuab.
ettevõtlus, väikeettevõtlus ja rahvusvaheline äri kuubas
kolmapäev 18. dets. 2007, mingi casa particular, cienfuegos
hommikusöök oli jällekord meeldiv. selle käigus ajasime ka meie majaperemehega juttu - selle mõne päevaga oli ta suhteliselt avameelseks muutunud. meie pärimise peale valgustas majaperemees, kuidas käib äri ja rahvusvaheline äri kuubas.
siin on kõik suuremat sorti ärid riiklikud. kui sa oled välisriigi ärimees, kannad sa enne oma äritegevuse alustamist veerand miljonid usd'd deposiidiks kuuba riigi arvele ning saad oma äri jaoks 5 aastase lepingu. kui leping läbi, on kuuba riigil voli seda pikendada või mitte. kui lepingut ei pikendata, jätad sa kindlasti siin loodud kinnisvara (ja ma ei tea, kas ka vallasvara) siia, lahkud riigist ja saad oma deposiidi tagasi. kui sa mingil viisil riigile võlgu oled, mingisuguse jamaga hakkama saanud või ehk ka poliitiliset midagi valesti teinud oled - deposiiti uuesti ei näe.
näiteks, kui ma tahaks olla hotelliomanik, siis maksan deposiidi, leian veel finantse, et ehitada hotell. kui 5 aasta pärast lepingut ei pikendata, saan oma deposiidi tagasi ning lahkud riigist. hotell jääb siia, ja kuulub ... kuuba riigile. seejuures on mu deposiidiks olev kapital minu jaoks külmutatud need 5 aastat ja seda veel inflatsiooni ning kuuba riigi meelevallas. võtab mõtlema küll...
kohalikel väikeettevõtjatel on elu tiba teine. casa particularid saavad õiguse majutada. seejuures ei tohi majas olla rohkem kui kaks tuba ja toas ei tohi ööbida korraga rohkem kui kaks inimest (va lapsega vanemad) nii, et kolmel inimesel on keeruline ühte majja majutuda, sest mõlemad toad peavad vabad olema, viiel on aga see juba täiesti võimatu.
väikeettevõtja küsib 20 - 30 cuc'i inimese pealt (30 päevaga teenib 2 toaline maja 100% täituvuse juures ca 1500 cuc'i) ning maksab riigile fikseeritud maksud äritegevuse eest 600 cuc'i kuus.
samas teenib ta tegelikult nii hommiku kui lõunasöögi eest ning ilmselt pole ta ka niisama käed rüpes istuja mees nii, et garaažis oli tal isegi kohalike hindade järgi 20 000 cuci maksev 55. aasta fantastilises korras restaureeritud suur-mölakas-kaunisloom ford customline (kahju et pilti sellest ei teinud).
autod on tema sõnul, muide, museaalne riigiväärtus - neid siit eksportida ei saa, kuid selliseid uunikume on kuubas pea 50 000 ja maailmas üldse üle 100 000(?) nii, et siia tasub tulla neid vaatama küll.
igatahes, elab ta väga hästi. maja kõrval on valmis teine majakarp, ilma katuseta, mis ootab ehk oma aega, aga mis saabub peale mõne riigimehe lahkumist siit ilmast?
rahulolu oma elujärjega on näha ta enda hoiakust ja naeratusest, kuldketist ja kellast käel (kuigi need on siin pigem standard). samas on ta ilmselt ka hea inimene, kuna maksis kinni oma töötaja taksosõidu haiglasse - meie koristajal oli miski terviseprobleem. tal on kaks tütart, kellest üks õpib muusikat. lisaks tundub, et ta on töökas ja asjalik, nagu ühele ettevõtjale kohane. tal on kõige kenam maja külas, tal on fantastiline auto, mida ta armastab, piisavalt raha, et käia havanas turistidele mõeldud kohtades söömas, ta tütred ilmselt ei lähe kunagi raha eest seksima ning inimesed peavad temast lugu. tal on oma väärikus ja lugupidamine iseeneda vastu. selliseid inimesi võiks siin rohkem olla.
peale hommikusööki läksime sukelduma, nagu eile, kuid seekord teise kohta. see oli ilma igasuguse infrastruktuurita privaatrand ning seejuures ilusam kui eelmine, sukeldumiskeskuse rand.
vee alla minnes, tõstis merepõhja valge liiv korallide vahel üksikute... ütleme korallpuhmaste ja kaljude ilu esile. selle tunni jooksul mis me seal all olime, ujus meist mööda üks suur barracuda saadetuna väikestest kaladest. meid saatis üks musta-valge pikivöödiline 'jäneskala', kes üritas ennast meile pidevalt külge haakida oma imisuuga, et kaasa liikuda või mida iganes siis teha.
käisime ära sügavusel 7 meetrit ja sukeldumine kestis 57 minutit.
sel päeval oli fantastiliselt kuum päike, kui mitte öelda, et isegi teravalt põletav.
järgmiseks võtsime ette linnuvaatluse. nimelt on bahía de cochinos (tegelikult peaks see tähendama sigade lahte :P ja mitte playa giron) üks suuremaid flamingode asualasid sel perioodil aastast. me sõitsime neid vaatama ja jah, nägime neid küll, kuid läbi pikksilma. kuigi piisavalt hästi et flamingode valget 'nägu' näha. igatahes meie üldine arvamus ühtis - see oli halvasti investeeritud 12 cuc'i... enne oleks võinud veel ühe raksu sukelduda.
peale flamingosid jätkasime kohaliku fauna vaatlemisega. küll mitte loomulikul kujul, aga siiski elusad krokodillid ootasid ees. umbes kella kaheks päeval jõudsime krokodillifarmi...
farmis kasvatavad nad krokodille tüüpiliselt 6-7 aastat. siis võetakse krokodel aga pea maha - nahk tööstusesse (gucci jne) ning liha turistadele söögiks. liha me ei söönud küll. ühe krokodilliluise kalakee aga otsin küll kaasa.
farmis oli ka peale suhteliselt väikeste kuni 7 aastaste krokodillide näha ka päris pirakad - 41 ja 46 aastased krokod - põhiliselt hoiti neid seal järelkasvu soetamise eesmärgil, et sugu teeksid ja mune produtseeriksid.
krokofarmist asusime teele cienfuegosesse. tee cienfuegosesse oli kohati päris auguline ja kühmlik, kuid kui selline kaameliselg oli hea tee, siis olen ma tõsiselt rahul, et me mööda halba ei sõitnud. sest luis ütles, et tee playa gironist otse cienfuegosesse on lihtsalt jube ja üle kiirtee minnes on tee väga hea.
cienfuegoses, olime ilmselt väsimusest ja palavusest parajad kapsad juba nii, et linna õnnestus meil valesti sisse sõita ja ennast ka kinni sõita kuhugile, kus tee lõpes ja edasi läksid vaid rohi ja muud taimed.
kaardi peal seda kohta polnud, kuid loogilise mõtlemise abil saime sõidetud tagasi linnakaardi ulatusse ning siis, juba parajalt närvilisena oleksin päikesest pimestatuna napilt liiklusõnnetuse korraldanud. üks jalgratas tahtis vägisi küljepealt sisse sõita. stressiandur oli punase peal.
samas sai casa particular siin päris talutav... kuigi võiks parem olla. ilmselt oli aga luisi juures tegemist ka millegi tõeliselt kvaliteetsega.
hommikusöök oli jällekord meeldiv. selle käigus ajasime ka meie majaperemehega juttu - selle mõne päevaga oli ta suhteliselt avameelseks muutunud. meie pärimise peale valgustas majaperemees, kuidas käib äri ja rahvusvaheline äri kuubas.
siin on kõik suuremat sorti ärid riiklikud. kui sa oled välisriigi ärimees, kannad sa enne oma äritegevuse alustamist veerand miljonid usd'd deposiidiks kuuba riigi arvele ning saad oma äri jaoks 5 aastase lepingu. kui leping läbi, on kuuba riigil voli seda pikendada või mitte. kui lepingut ei pikendata, jätad sa kindlasti siin loodud kinnisvara (ja ma ei tea, kas ka vallasvara) siia, lahkud riigist ja saad oma deposiidi tagasi. kui sa mingil viisil riigile võlgu oled, mingisuguse jamaga hakkama saanud või ehk ka poliitiliset midagi valesti teinud oled - deposiiti uuesti ei näe.
näiteks, kui ma tahaks olla hotelliomanik, siis maksan deposiidi, leian veel finantse, et ehitada hotell. kui 5 aasta pärast lepingut ei pikendata, saan oma deposiidi tagasi ning lahkud riigist. hotell jääb siia, ja kuulub ... kuuba riigile. seejuures on mu deposiidiks olev kapital minu jaoks külmutatud need 5 aastat ja seda veel inflatsiooni ning kuuba riigi meelevallas. võtab mõtlema küll...
/ luisi casa /
kohalikel väikeettevõtjatel on elu tiba teine. casa particularid saavad õiguse majutada. seejuures ei tohi majas olla rohkem kui kaks tuba ja toas ei tohi ööbida korraga rohkem kui kaks inimest (va lapsega vanemad) nii, et kolmel inimesel on keeruline ühte majja majutuda, sest mõlemad toad peavad vabad olema, viiel on aga see juba täiesti võimatu.
väikeettevõtja küsib 20 - 30 cuc'i inimese pealt (30 päevaga teenib 2 toaline maja 100% täituvuse juures ca 1500 cuc'i) ning maksab riigile fikseeritud maksud äritegevuse eest 600 cuc'i kuus.
samas teenib ta tegelikult nii hommiku kui lõunasöögi eest ning ilmselt pole ta ka niisama käed rüpes istuja mees nii, et garaažis oli tal isegi kohalike hindade järgi 20 000 cuci maksev 55. aasta fantastilises korras restaureeritud suur-mölakas-kaunisloom ford customline (kahju et pilti sellest ei teinud).
autod on tema sõnul, muide, museaalne riigiväärtus - neid siit eksportida ei saa, kuid selliseid uunikume on kuubas pea 50 000 ja maailmas üldse üle 100 000(?) nii, et siia tasub tulla neid vaatama küll.
igatahes, elab ta väga hästi. maja kõrval on valmis teine majakarp, ilma katuseta, mis ootab ehk oma aega, aga mis saabub peale mõne riigimehe lahkumist siit ilmast?
/ playa giron - pigem siiski küla /
rahulolu oma elujärjega on näha ta enda hoiakust ja naeratusest, kuldketist ja kellast käel (kuigi need on siin pigem standard). samas on ta ilmselt ka hea inimene, kuna maksis kinni oma töötaja taksosõidu haiglasse - meie koristajal oli miski terviseprobleem. tal on kaks tütart, kellest üks õpib muusikat. lisaks tundub, et ta on töökas ja asjalik, nagu ühele ettevõtjale kohane. tal on kõige kenam maja külas, tal on fantastiline auto, mida ta armastab, piisavalt raha, et käia havanas turistidele mõeldud kohtades söömas, ta tütred ilmselt ei lähe kunagi raha eest seksima ning inimesed peavad temast lugu. tal on oma väärikus ja lugupidamine iseeneda vastu. selliseid inimesi võiks siin rohkem olla.
peale hommikusööki läksime sukelduma, nagu eile, kuid seekord teise kohta. see oli ilma igasuguse infrastruktuurita privaatrand ning seejuures ilusam kui eelmine, sukeldumiskeskuse rand.
vee alla minnes, tõstis merepõhja valge liiv korallide vahel üksikute... ütleme korallpuhmaste ja kaljude ilu esile. selle tunni jooksul mis me seal all olime, ujus meist mööda üks suur barracuda saadetuna väikestest kaladest. meid saatis üks musta-valge pikivöödiline 'jäneskala', kes üritas ennast meile pidevalt külge haakida oma imisuuga, et kaasa liikuda või mida iganes siis teha.
käisime ära sügavusel 7 meetrit ja sukeldumine kestis 57 minutit.
sel päeval oli fantastiliselt kuum päike, kui mitte öelda, et isegi teravalt põletav.
järgmiseks võtsime ette linnuvaatluse. nimelt on bahía de cochinos (tegelikult peaks see tähendama sigade lahte :P ja mitte playa giron) üks suuremaid flamingode asualasid sel perioodil aastast. me sõitsime neid vaatama ja jah, nägime neid küll, kuid läbi pikksilma. kuigi piisavalt hästi et flamingode valget 'nägu' näha. igatahes meie üldine arvamus ühtis - see oli halvasti investeeritud 12 cuc'i... enne oleks võinud veel ühe raksu sukelduda.
peale flamingosid jätkasime kohaliku fauna vaatlemisega. küll mitte loomulikul kujul, aga siiski elusad krokodillid ootasid ees. umbes kella kaheks päeval jõudsime krokodillifarmi...
farmis kasvatavad nad krokodille tüüpiliselt 6-7 aastat. siis võetakse krokodel aga pea maha - nahk tööstusesse (gucci jne) ning liha turistadele söögiks. liha me ei söönud küll. ühe krokodilliluise kalakee aga otsin küll kaasa.
farmis oli ka peale suhteliselt väikeste kuni 7 aastaste krokodillide näha ka päris pirakad - 41 ja 46 aastased krokod - põhiliselt hoiti neid seal järelkasvu soetamise eesmärgil, et sugu teeksid ja mune produtseeriksid.
krokofarmist asusime teele cienfuegosesse. tee cienfuegosesse oli kohati päris auguline ja kühmlik, kuid kui selline kaameliselg oli hea tee, siis olen ma tõsiselt rahul, et me mööda halba ei sõitnud. sest luis ütles, et tee playa gironist otse cienfuegosesse on lihtsalt jube ja üle kiirtee minnes on tee väga hea.
cienfuegoses, olime ilmselt väsimusest ja palavusest parajad kapsad juba nii, et linna õnnestus meil valesti sisse sõita ja ennast ka kinni sõita kuhugile, kus tee lõpes ja edasi läksid vaid rohi ja muud taimed.
kaardi peal seda kohta polnud, kuid loogilise mõtlemise abil saime sõidetud tagasi linnakaardi ulatusse ning siis, juba parajalt närvilisena oleksin päikesest pimestatuna napilt liiklusõnnetuse korraldanud. üks jalgratas tahtis vägisi küljepealt sisse sõita. stressiandur oli punase peal.
samas sai casa particular siin päris talutav... kuigi võiks parem olla. ilmselt oli aga luisi juures tegemist ka millegi tõeliselt kvaliteetsega.
kuuba - ventiilidega kommunistlik süsteem
kolmapäev 18. dets. 2007, mingi casa particular, cienfuegos
peale mõningast kohanemist (ja vedelmist cienfuegose casa particularis) läksime jala linna. siin hakkas endast kohe aktiivselt nõuka-aeg tunda andma - mingi jäätisekohviku ukse taga meeletu järjekord, kesklinnas ühte restorani sisse ei saanud, šveitseril oli aega oma tuttavatega möliseda kuni ta lõpuks midagi raadio teel küsis ja meid minema saatis (seejuures olid meil pikad püksid jalas jne, ehk meie näol oli tegemist viisakate turistidega, mitte lühipükstes seljakottijatega).
liikusime veidi pettunult edasi ning astusime sisse järgmisesse restosse. selles oli täiesti uskumatu ja väga eriline karjuvalt sotsialistlik atmosfäär. seda rõhutasid võrksukkades tugeva kehaehitusega ettekandjad, mitte paksud vaid tugevad suhteliselt lühikestes seelikutes naised, värvide valik ja lõhn, odavad materjalid, üritatult väljapeetud kelnerilt üks menüü laudkonna peale, mis mahtus ühele lehele. menüü pearoogade hulgas oli 7 erinevat nimetust: salateid 3, magustoite 1, garneeringuid 1, koka soovitusi 1, kanget alkoholi - ei, õllesorte 2, karastusjooke 1.
kui tellima hakkasime, siis tuli välja, et biifsteigid, strogonovid, lambaraguu ja kõik muud pearoad on siiski kas kanast või seast. salatite hulgast kahte polnud võimalik tellida - otsas. garneering - otsas. magustoit - on guaavi lõigud. kooke - pole. rummi - pole. mismõttes rummi pole? rummi - pole. see eest olid menüü valikud odavad.
minu tellitud peakoka soovitus, mingi kanaroog, oli õlis praetud kanakoib ning garneeringuks võtsime teise pearoa - praetud riisi.
tellimisega paralleelselt seadsid end ülesse kaks rohelises kuues muusikut-vanameest. üks kohendas väärikalt oma flööti ja saksofoni, teine paigutas jalgadele casio lihtsamapoolset süntesaatorit. mängisid nad neid lugusid mis süntekas on juba tehases ette salvestatud. puhkpillivana küll soleeris ilusti kaasa ja klahvpillimängija tippis klahvidel, löökriistad ja muu midi sound tuli otse casio nimega plastpillist. ilmselt olete kõik neid midi-viisikesi kuulnud - elisele, yesterday jne.
mingi hetk klahvpillimängija tüdis ja läks ära, jättes sündi mängima ja saksimehe puhuma. kui saksofonist väsis, istus ta sündi kõrvale, kõlgutas jalga äraoleva näoga ning nii jätkas sünt juba päris üksinda. elektroonika ei väsi, tahab vaid elektrit ja see on restoranilt muusikutele niisama käes.
ma pole kunagi tartu restoranis volga käinud, vahur samuti mitte - nüüd oleme aga mõlemad ja kui keegi veel on selle just nõuka-aegse volga kogemuse võrra vaesem, siis kuubalt seda saab. kui keegi tahab seda fiilingut meelde tuletada, on lahenduseks jällegi kuuba.
volga kogemuse võrra rikkamad, kõndisime sinna jäätiserestorani/kohvikusse, millest eelnevalt olime möödunud. seal seisime sabas pool tundi või rohkem. jälgimiseks olid sees istuvad inimesed, teised seisjad ja menüü.
saime sisse. istusime lauda, mis koosnes neljast kulunud plasttoolist ning kõikuvast sinise kattega saepuruplaadist. lauda oli vist pühitud. jäätise-pruunid lapiga veetud vöödid olid kuivamas ning laua pind kleepus üleni. ootasime sees veel pool tundi, enne kui hispaania-umb-keelne ja tellimuse vastuvõtmise ajal väikese sõrmeküünega oma hambavahesid puhastav kelner meilt tellimust võttis.
minu kolm jäätisekuuli (shokolaad, maasikas ja kookos... kookos oli kah tegelikult šokolaad) tulid sulanuna klaaspaadis. paat ei tundunud kuigi puhas. lusikas oli täielik vanakooli päevinäinud alumiinium. kairika 'sunday' nimeline jäätisevalik ei näinud parem välja. vahuril läks aga hoopis nihu. tema heleroosa jäätisekokteil maitses halvaks läinult, see lajatati laualale nii, et sisu pritsis üle klaasiserva ning lisaks oli kokteili-teeklaas üleni kleepuv ja ilmselt kolm päeva pesemata.
vahuril sai sel hetkel muidu lahedast nõuka-kogemusest järsku väga kõrini ja ta vihastas jättes oma joogi joomata. ma sõin siiski suure osa oma shokolaadi jäätisest siiski ära, maasika kuul maitses nii nagu nõuka-aja maasikakontsentraadid ikka...
pealegi oli lusikas millega sõin oli juba iseeneses lahe :) koolisööklad meenusid oma kõige autentsemas eheduses :D (hea sõnavalik, kas mitte).
...
õhtul istusime vahuri ja kairikaga, mõtlesime ja rääkisime elust.
nõukogude kuuba on süsteem, millel on inimväärikust rõhuvad tunnused, nagu malecóni prostituudid, šveitserivõim ja järjekorrad, kuid sellel on ka ühiskondliku ülerõhu reguleerimise jaoks ventiilid.
ventiilideks on väike-ettevõtlus. need inimesed kes tahavad askeldada ja keskmisest pareimini elada, teevad ja saavad seda teha.
suurettevõtjaid ja suurettevõtteid pole, sellega hoitakse ära võimalus, et tekib nn oligarhide (majanduslikult piisavalt võimasate inimeste) kiht, kes võiksid poliitikat mõjutama hakata. valitsevaks kihiks ja superrikaste esindajateks on süsteem ise, ehk inimesed, kes seda täide viivad ja nemad on ilmselt viimased, kes midagi muuta tahavad.
süsteemil on oma 'religioon ja ikonoloogia', (veel) täiesti elavad jumalad nagu fidel ja märtrid nagu ché ning pead tõstev jumala poeg chaves.
huvitav, mis saama hakkab kui fidel on ükskord läinud. kas olemasolevad ventiilid on suutnud siserõhku nii palju korrigeerida, et katel lõhki ei lenda ja rong vanal viisil edasi liigub, või toimub mingi kiire, kuid tõsine muutus. eks aeg annab arutust.
peale mõningast kohanemist (ja vedelmist cienfuegose casa particularis) läksime jala linna. siin hakkas endast kohe aktiivselt nõuka-aeg tunda andma - mingi jäätisekohviku ukse taga meeletu järjekord, kesklinnas ühte restorani sisse ei saanud, šveitseril oli aega oma tuttavatega möliseda kuni ta lõpuks midagi raadio teel küsis ja meid minema saatis (seejuures olid meil pikad püksid jalas jne, ehk meie näol oli tegemist viisakate turistidega, mitte lühipükstes seljakottijatega).
liikusime veidi pettunult edasi ning astusime sisse järgmisesse restosse. selles oli täiesti uskumatu ja väga eriline karjuvalt sotsialistlik atmosfäär. seda rõhutasid võrksukkades tugeva kehaehitusega ettekandjad, mitte paksud vaid tugevad suhteliselt lühikestes seelikutes naised, värvide valik ja lõhn, odavad materjalid, üritatult väljapeetud kelnerilt üks menüü laudkonna peale, mis mahtus ühele lehele. menüü pearoogade hulgas oli 7 erinevat nimetust: salateid 3, magustoite 1, garneeringuid 1, koka soovitusi 1, kanget alkoholi - ei, õllesorte 2, karastusjooke 1.
kui tellima hakkasime, siis tuli välja, et biifsteigid, strogonovid, lambaraguu ja kõik muud pearoad on siiski kas kanast või seast. salatite hulgast kahte polnud võimalik tellida - otsas. garneering - otsas. magustoit - on guaavi lõigud. kooke - pole. rummi - pole. mismõttes rummi pole? rummi - pole. see eest olid menüü valikud odavad.
minu tellitud peakoka soovitus, mingi kanaroog, oli õlis praetud kanakoib ning garneeringuks võtsime teise pearoa - praetud riisi.
tellimisega paralleelselt seadsid end ülesse kaks rohelises kuues muusikut-vanameest. üks kohendas väärikalt oma flööti ja saksofoni, teine paigutas jalgadele casio lihtsamapoolset süntesaatorit. mängisid nad neid lugusid mis süntekas on juba tehases ette salvestatud. puhkpillivana küll soleeris ilusti kaasa ja klahvpillimängija tippis klahvidel, löökriistad ja muu midi sound tuli otse casio nimega plastpillist. ilmselt olete kõik neid midi-viisikesi kuulnud - elisele, yesterday jne.
mingi hetk klahvpillimängija tüdis ja läks ära, jättes sündi mängima ja saksimehe puhuma. kui saksofonist väsis, istus ta sündi kõrvale, kõlgutas jalga äraoleva näoga ning nii jätkas sünt juba päris üksinda. elektroonika ei väsi, tahab vaid elektrit ja see on restoranilt muusikutele niisama käes.
ma pole kunagi tartu restoranis volga käinud, vahur samuti mitte - nüüd oleme aga mõlemad ja kui keegi veel on selle just nõuka-aegse volga kogemuse võrra vaesem, siis kuubalt seda saab. kui keegi tahab seda fiilingut meelde tuletada, on lahenduseks jällegi kuuba.
volga kogemuse võrra rikkamad, kõndisime sinna jäätiserestorani/kohvikusse, millest eelnevalt olime möödunud. seal seisime sabas pool tundi või rohkem. jälgimiseks olid sees istuvad inimesed, teised seisjad ja menüü.
saime sisse. istusime lauda, mis koosnes neljast kulunud plasttoolist ning kõikuvast sinise kattega saepuruplaadist. lauda oli vist pühitud. jäätise-pruunid lapiga veetud vöödid olid kuivamas ning laua pind kleepus üleni. ootasime sees veel pool tundi, enne kui hispaania-umb-keelne ja tellimuse vastuvõtmise ajal väikese sõrmeküünega oma hambavahesid puhastav kelner meilt tellimust võttis.
minu kolm jäätisekuuli (shokolaad, maasikas ja kookos... kookos oli kah tegelikult šokolaad) tulid sulanuna klaaspaadis. paat ei tundunud kuigi puhas. lusikas oli täielik vanakooli päevinäinud alumiinium. kairika 'sunday' nimeline jäätisevalik ei näinud parem välja. vahuril läks aga hoopis nihu. tema heleroosa jäätisekokteil maitses halvaks läinult, see lajatati laualale nii, et sisu pritsis üle klaasiserva ning lisaks oli kokteili-teeklaas üleni kleepuv ja ilmselt kolm päeva pesemata.
vahuril sai sel hetkel muidu lahedast nõuka-kogemusest järsku väga kõrini ja ta vihastas jättes oma joogi joomata. ma sõin siiski suure osa oma shokolaadi jäätisest siiski ära, maasika kuul maitses nii nagu nõuka-aja maasikakontsentraadid ikka...
pealegi oli lusikas millega sõin oli juba iseeneses lahe :) koolisööklad meenusid oma kõige autentsemas eheduses :D (hea sõnavalik, kas mitte).
...
õhtul istusime vahuri ja kairikaga, mõtlesime ja rääkisime elust.
nõukogude kuuba on süsteem, millel on inimväärikust rõhuvad tunnused, nagu malecóni prostituudid, šveitserivõim ja järjekorrad, kuid sellel on ka ühiskondliku ülerõhu reguleerimise jaoks ventiilid.
ventiilideks on väike-ettevõtlus. need inimesed kes tahavad askeldada ja keskmisest pareimini elada, teevad ja saavad seda teha.
suurettevõtjaid ja suurettevõtteid pole, sellega hoitakse ära võimalus, et tekib nn oligarhide (majanduslikult piisavalt võimasate inimeste) kiht, kes võiksid poliitikat mõjutama hakata. valitsevaks kihiks ja superrikaste esindajateks on süsteem ise, ehk inimesed, kes seda täide viivad ja nemad on ilmselt viimased, kes midagi muuta tahavad.
süsteemil on oma 'religioon ja ikonoloogia', (veel) täiesti elavad jumalad nagu fidel ja märtrid nagu ché ning pead tõstev jumala poeg chaves.
huvitav, mis saama hakkab kui fidel on ükskord läinud. kas olemasolevad ventiilid on suutnud siserõhku nii palju korrigeerida, et katel lõhki ei lenda ja rong vanal viisil edasi liigub, või toimub mingi kiire, kuid tõsine muutus. eks aeg annab arutust.
cienfuegosest trinidadi - taldadest delfiinid
neljapäev... vist umbes 20. dets. 2007, trinidad
cienfuegosesse otsustasime kauemaks mitte jääda, prantsuse koloniaalstiil oli nähtud, nõukogude aeg kogetud ning purjetama või lahe peale tuurima otsustasime mitte minna. seega jäi lahkudes lahtiseks veel küsimus, kas minna delfinaariumisse või el nichosse.
el nicho tundus huvitavam. mägedes asuvad kusagil hästi peidetud kosed ja loomulikud basseinid, kus saab ujuda, probleemiks on vaid ligipääsetavus.
igasugused turiste harivad väljaanded soovitasid võtta kas korraldatud tuuri, mis maksab 30 cuci näkku või rentida nelikveoline masin. otsustasime oma autoga mitte minna, kuna soovitused ja vihjed teemal, halb tee ning ka ajaline hinnang 45 kilomeetri läbimiseks 90 minutit (millest esimesed 35 km ilmselt on hea tee) rääkisid enda eest.
otsustasime raske südamega delfinaariumi kasuks, pealegi ei tundnud vahur end kuigi hästi - ta nimelt külmetus siin konditsioneeride ja temperatuurivahetuste tingimustes.
delfinaarium oli iseenesest lahe. kuna etendused toimuvad vaid kaks korda päevas ja me peale esimest kohale jõudsime, siis jäi meil veel pea kaks tundi lähedalolevas rannas praadimiseks ja ujumiseks.
etendus oli samuti tore, seda eriti kairika jaoks. ta oli teise ringi vabatahtlik. esimese ringi vabatahtlik määriti nii kaenla alt kui pealt ja näost kalaga kokku. lisaks pätsasid delfiinid ta nokatsi ära (mille nad pärast aplausi saatel küll tagastasid).
kairikal läks paremini, ta kupatati küll kohe vette, aga delfiinide seltsi. nood lükkasid oma ninad ta taldade alla ning tõstsid kairika veest välja nii, et tüdruk seisis vee kohal nagu noor jeesus - ainult et taldadest kasvasid delfiinid peadpidi välja. seisis ta päris kõrgel, oma kolm- nelikümmend sentimeetrit. ta ise oli marurahul :)
peale delfinaariumit asusime tridinadi poole teele, kus peale mõningast kitsast ja tihedat liiklusseiklust leidsime ka tee soovitatud casa particular'i juurde.
pidime võtma kaks eraldi casa't. mina sain toredate inimeste juurde. vahur ja kairika aga sattusid kusise näoga perenaise ja inimeste juurde, kes neil isegi viisad konfiskeerisid, et korralikult võimudele raporteerida, kes tuli ja kuna jne. tundus paras koputajate pere.
minu casa's sõime suurepäraselt õhtust - kairika lobster oli ilusti veel kooriku sees ja kaunilt punane. söök oli väga hea. õhtul plaanime külastada veel casa de la musica't. see on vanalinna peaväljaku servas ja väljakul peaks käima paras salsa pidu. eks näis.
cienfuegosesse otsustasime kauemaks mitte jääda, prantsuse koloniaalstiil oli nähtud, nõukogude aeg kogetud ning purjetama või lahe peale tuurima otsustasime mitte minna. seega jäi lahkudes lahtiseks veel küsimus, kas minna delfinaariumisse või el nichosse.
el nicho tundus huvitavam. mägedes asuvad kusagil hästi peidetud kosed ja loomulikud basseinid, kus saab ujuda, probleemiks on vaid ligipääsetavus.
igasugused turiste harivad väljaanded soovitasid võtta kas korraldatud tuuri, mis maksab 30 cuci näkku või rentida nelikveoline masin. otsustasime oma autoga mitte minna, kuna soovitused ja vihjed teemal, halb tee ning ka ajaline hinnang 45 kilomeetri läbimiseks 90 minutit (millest esimesed 35 km ilmselt on hea tee) rääkisid enda eest.
otsustasime raske südamega delfinaariumi kasuks, pealegi ei tundnud vahur end kuigi hästi - ta nimelt külmetus siin konditsioneeride ja temperatuurivahetuste tingimustes.
delfinaarium oli iseenesest lahe. kuna etendused toimuvad vaid kaks korda päevas ja me peale esimest kohale jõudsime, siis jäi meil veel pea kaks tundi lähedalolevas rannas praadimiseks ja ujumiseks.
etendus oli samuti tore, seda eriti kairika jaoks. ta oli teise ringi vabatahtlik. esimese ringi vabatahtlik määriti nii kaenla alt kui pealt ja näost kalaga kokku. lisaks pätsasid delfiinid ta nokatsi ära (mille nad pärast aplausi saatel küll tagastasid).
kairikal läks paremini, ta kupatati küll kohe vette, aga delfiinide seltsi. nood lükkasid oma ninad ta taldade alla ning tõstsid kairika veest välja nii, et tüdruk seisis vee kohal nagu noor jeesus - ainult et taldadest kasvasid delfiinid peadpidi välja. seisis ta päris kõrgel, oma kolm- nelikümmend sentimeetrit. ta ise oli marurahul :)
peale delfinaariumit asusime tridinadi poole teele, kus peale mõningast kitsast ja tihedat liiklusseiklust leidsime ka tee soovitatud casa particular'i juurde.
pidime võtma kaks eraldi casa't. mina sain toredate inimeste juurde. vahur ja kairika aga sattusid kusise näoga perenaise ja inimeste juurde, kes neil isegi viisad konfiskeerisid, et korralikult võimudele raporteerida, kes tuli ja kuna jne. tundus paras koputajate pere.
minu casa's sõime suurepäraselt õhtust - kairika lobster oli ilusti veel kooriku sees ja kaunilt punane. söök oli väga hea. õhtul plaanime külastada veel casa de la musica't. see on vanalinna peaväljaku servas ja väljakul peaks käima paras salsa pidu. eks näis.
cienfuegosest trinidadi ja santa clarasse sett
on üleval: Cienfuegos to Trinidad @ Cuba 20-22.12.2007. palju ei pildistanud... või siis pildistasin vähe ja kustutasin veel rohkem.
santa clara - tantsuetendused ja kaks tänavakaklust
reede (ja ma mõtlesin et kolmapäev) 21. dets. 2007, santa clara, hotel libre
kuigi täna oli esimene päev, mil ma õhtul end üksikuna tundsin, siis peletasin seda jalutuskäiguga santa clara keskväljakule. jalutuskäik jätkus pudeli rummi ja vestlusega ühe hollandi turistaga. kõike seda saatis homme siin toimuva tantsufestivali peaproov. minu väljakule jõudmise ajaks olid lavale tulnud harjutama ilmse balleti taustaga moderntantsijad. terve trupp oli 6-8 meest, ja ainult meest. üli hea motoorika, kontrolliga oma keha üle ja tantsijale kohase suurepärase, selle sama keha, ehitusega.
igatahes, praegu olen tagasi hotellitoas, taon näppudega sisse mõned read eilse ja tänase kohta ja siis magama.
eile õhtul käisime kairikaga trinidadi casa de la musica juures linnaväljakul, kus mängis suur salsa elusbänd ning terve plats oli tantsivaid inimesi täis, turistid pooleks kohalikega...
isegi tantsisin ühe tantsu, kuid suht (vale)häbi oli tantsida tundes vaid põhisammu ja lihtsamaid pöördeid, sest... rahvas oli tõsiselt hea tantsija... seda just ainsuses, sest mingi hetk jälgisin ma ainult tantsiva massi jalgu, lõigates enda jaoks vaateväljast ülejäänud maailma ära - jäänud jalgade rütmiliselt liikuv meri oli lihtsalt lummav.
õhtu läks kiiresti, ma rääkisin põhiliselt šveitslaste ja hollandlastega, keelebarjäär noh. ning kairika kadus tänavate pimedusse vestlema mustanahalise, suurepärase keha ja selle ehitusega salsaõpetajaga.
järgmine hommik sõitsime santa clara poole üle puta... blaah koha, mis oli mägedes, tee oli väga lahe - üles alla, kohati ülihea ja kohati sügavate löögiaukude ja ka kõike uputava punase mudaga - sadanud oli hiljuti.
...vaated džungliga kaetud mägedele on ilusad.
santa clarasse jõudes tõdesime, et seal pole tõesti midagi peale che memoriaali vaadata, kuid õhtune tantsuetendus ja enne seda juhuslikult flamenco mängijate ja tantsijate treeningu peale sattumine tegi kõik tasa.
me saabusime che memoriaali juurest tagasi hotelli ning ühest aknast kostis flamenco muusikat (selle juurde kuuluva plaksutamisega) ning avatud uksest paistis väikeses ehk 10 ruutmeetrises ruumis harjutav bänd. ukse juures tunglesid mõned neiud, kes meid sisse kutsusid, kuid me ei läinud...
me seisime tänaval ja vaatasime läibi avatud ukse, kuni ka seesolevad inimesed meid sisse viipasid... ning siis me läksimegi. seisime seina ääres ja vaatasime, kuidas muusikud mängisid ja meestantsija midagi seletades oma samme tegi... või ta siiski tantsis.
järsku sisenesid need samad väljas seisnud tüdrukud, neli tükki, panid flamenco kingad jalga ja hakkasid samuti tantsima. nad harjutasid mingi tähtsa esinemise tarvis. tegemist oli professionaalidega, nagu hiljem selgus, ning nad tantsisid minust kohati vaid mõnekümne cm kaugusel... seda kõike ülima keskendumise ja naiseliku iluga. nad olid tõesti kõik imeliselt kaunid ja tantsijatele kohase graatsiaga neiud.
igatahes - fantastiline bänd ja tantsijad. nad peaks eestisse tooma... kuigi see on tõenäoliselt väga kallis... sellegi poolest võtsin ma nende kontaktid - mine sa kurat tea.
peale õhtusööki, käisime veel korra muusikute juures - seekord jämmisid muusikud. nad olid just loomas ühte lugu ning meil oli see õnn olla loomise tunnistajateks. nad nimelt võtsid mingisuguse catalani rumba ja segasid selle traditsioonilise kuuba muusikaga. kõlas väga šeffilt.
peale õhtusööki ja veel tibakest muusikat läksin hotelli... ja vaatasin telekat, kuni see tundus nii masendav, et läksin välja ning 'kuigi täna oli esimene päev, mil ma õhtul end üksikuna tundsin, siis peletasin seda jalutuskäiguga santa clara keskväljakule', kus lisaks kõigele muule õnnestus mul näha esimest kaklust kuubas.
aga enne kakluse tunnistamist lahendasime me selle hollandlasest turistnaisega pudelit rummi, nautides tantsufestivali peaproovi. tuli välja et ta on üks neid jalgrattafanatte ning sisuliselt oli ta sama teekonna, mis meie autoga, jalgrattal läbinud. see tähendas tema jaoks siis viimasel päeval 40 km jalgrattaga ülesmäge rühkimist. sellest enamus kõndis ta isegi jala, kuna tee kaldenurk ja muda muutsid sadulas püsimise väga raskeks. sama kehtis laskumise kohta - jällegi samadel põhjustel enamus jala. hull naine.
igatahes rummipudeli edenedes ja selle peaaegu lõppedes puhkes tantsijate lava ühes nurgas sõnelus, kohe hästi valjuhäälne. muusika vait selle peale, kui kostis ka üks hele plaks, mis tulenes lahtise käega antud kõrvakiilst. siis juba kostis hele naisterahva hüüatus 'policia!' ja veel 20 sekundi mölisemise pärast olid juba politseinikud platsis, lõid lööjal käed raudu ja ta kõhuli maha. veel minuti pärast oli politseiauto kohal, kuhu topiti märatsev kamp sisse ja ... oligi kõik.
maks minut kuni kaks aktsiooni ning siis oli kõik tagasi normaalsuse juures, jättes pealtvaatajatele veel vaid veidi põhjuste üle pomisemiseks põhjust - keegi oli tantsijaid seganud ja piisavalt purjus, et praalida...
veel poole tunni möödudes toimus üks sarnane intsident, mis sai sama ruttu läbi, seekord olid aga ka märatsevad neegrinaised mängus. ja oligi kõik. võtsin viimase lonksu ja läksin hotelli tagasi - seda teksti siin kirjutama.
head ööd.
kuigi täna oli esimene päev, mil ma õhtul end üksikuna tundsin, siis peletasin seda jalutuskäiguga santa clara keskväljakule. jalutuskäik jätkus pudeli rummi ja vestlusega ühe hollandi turistaga. kõike seda saatis homme siin toimuva tantsufestivali peaproov. minu väljakule jõudmise ajaks olid lavale tulnud harjutama ilmse balleti taustaga moderntantsijad. terve trupp oli 6-8 meest, ja ainult meest. üli hea motoorika, kontrolliga oma keha üle ja tantsijale kohase suurepärase, selle sama keha, ehitusega.
igatahes, praegu olen tagasi hotellitoas, taon näppudega sisse mõned read eilse ja tänase kohta ja siis magama.
eile õhtul käisime kairikaga trinidadi casa de la musica juures linnaväljakul, kus mängis suur salsa elusbänd ning terve plats oli tantsivaid inimesi täis, turistid pooleks kohalikega...
isegi tantsisin ühe tantsu, kuid suht (vale)häbi oli tantsida tundes vaid põhisammu ja lihtsamaid pöördeid, sest... rahvas oli tõsiselt hea tantsija... seda just ainsuses, sest mingi hetk jälgisin ma ainult tantsiva massi jalgu, lõigates enda jaoks vaateväljast ülejäänud maailma ära - jäänud jalgade rütmiliselt liikuv meri oli lihtsalt lummav.
õhtu läks kiiresti, ma rääkisin põhiliselt šveitslaste ja hollandlastega, keelebarjäär noh. ning kairika kadus tänavate pimedusse vestlema mustanahalise, suurepärase keha ja selle ehitusega salsaõpetajaga.
järgmine hommik sõitsime santa clara poole üle puta... blaah koha, mis oli mägedes, tee oli väga lahe - üles alla, kohati ülihea ja kohati sügavate löögiaukude ja ka kõike uputava punase mudaga - sadanud oli hiljuti.
...vaated džungliga kaetud mägedele on ilusad.
santa clarasse jõudes tõdesime, et seal pole tõesti midagi peale che memoriaali vaadata, kuid õhtune tantsuetendus ja enne seda juhuslikult flamenco mängijate ja tantsijate treeningu peale sattumine tegi kõik tasa.
me saabusime che memoriaali juurest tagasi hotelli ning ühest aknast kostis flamenco muusikat (selle juurde kuuluva plaksutamisega) ning avatud uksest paistis väikeses ehk 10 ruutmeetrises ruumis harjutav bänd. ukse juures tunglesid mõned neiud, kes meid sisse kutsusid, kuid me ei läinud...
me seisime tänaval ja vaatasime läibi avatud ukse, kuni ka seesolevad inimesed meid sisse viipasid... ning siis me läksimegi. seisime seina ääres ja vaatasime, kuidas muusikud mängisid ja meestantsija midagi seletades oma samme tegi... või ta siiski tantsis.
järsku sisenesid need samad väljas seisnud tüdrukud, neli tükki, panid flamenco kingad jalga ja hakkasid samuti tantsima. nad harjutasid mingi tähtsa esinemise tarvis. tegemist oli professionaalidega, nagu hiljem selgus, ning nad tantsisid minust kohati vaid mõnekümne cm kaugusel... seda kõike ülima keskendumise ja naiseliku iluga. nad olid tõesti kõik imeliselt kaunid ja tantsijatele kohase graatsiaga neiud.
igatahes - fantastiline bänd ja tantsijad. nad peaks eestisse tooma... kuigi see on tõenäoliselt väga kallis... sellegi poolest võtsin ma nende kontaktid - mine sa kurat tea.
peale õhtusööki, käisime veel korra muusikute juures - seekord jämmisid muusikud. nad olid just loomas ühte lugu ning meil oli see õnn olla loomise tunnistajateks. nad nimelt võtsid mingisuguse catalani rumba ja segasid selle traditsioonilise kuuba muusikaga. kõlas väga šeffilt.
peale õhtusööki ja veel tibakest muusikat läksin hotelli... ja vaatasin telekat, kuni see tundus nii masendav, et läksin välja ning 'kuigi täna oli esimene päev, mil ma õhtul end üksikuna tundsin, siis peletasin seda jalutuskäiguga santa clara keskväljakule', kus lisaks kõigele muule õnnestus mul näha esimest kaklust kuubas.
aga enne kakluse tunnistamist lahendasime me selle hollandlasest turistnaisega pudelit rummi, nautides tantsufestivali peaproovi. tuli välja et ta on üks neid jalgrattafanatte ning sisuliselt oli ta sama teekonna, mis meie autoga, jalgrattal läbinud. see tähendas tema jaoks siis viimasel päeval 40 km jalgrattaga ülesmäge rühkimist. sellest enamus kõndis ta isegi jala, kuna tee kaldenurk ja muda muutsid sadulas püsimise väga raskeks. sama kehtis laskumise kohta - jällegi samadel põhjustel enamus jala. hull naine.
igatahes rummipudeli edenedes ja selle peaaegu lõppedes puhkes tantsijate lava ühes nurgas sõnelus, kohe hästi valjuhäälne. muusika vait selle peale, kui kostis ka üks hele plaks, mis tulenes lahtise käega antud kõrvakiilst. siis juba kostis hele naisterahva hüüatus 'policia!' ja veel 20 sekundi mölisemise pärast olid juba politseinikud platsis, lõid lööjal käed raudu ja ta kõhuli maha. veel minuti pärast oli politseiauto kohal, kuhu topiti märatsev kamp sisse ja ... oligi kõik.
maks minut kuni kaks aktsiooni ning siis oli kõik tagasi normaalsuse juures, jättes pealtvaatajatele veel vaid veidi põhjuste üle pomisemiseks põhjust - keegi oli tantsijaid seganud ja piisavalt purjus, et praalida...
veel poole tunni möödudes toimus üks sarnane intsident, mis sai sama ruttu läbi, seekord olid aga ka märatsevad neegrinaised mängus. ja oligi kõik. võtsin viimase lonksu ja läksin hotelli tagasi - seda teksti siin kirjutama.
head ööd.
minu esimene liiklusrikkumine, trahv ja altkäemaks
23. dets. hommik 2007, casa, viñales [vinjales], cuba
eile oli suht keeruline päev, sest sõita tuli palju. seadsin sihiks suht ambitsioonika plaani liikuda santa clarast vinjalesesse ühe päevaga ning seejuures vinjaleses kohal olla enne pimedat. vahepeatusena soovisime havanas soetada paadipiletid isla del juventud'ile.
päev hakkas libre hotelli hommikusöögiga, kus mõni asi bufees oli lausa vastiku maitsega, mõni aga päris söödav... peale poolt tundi ma siiski kahtlesin söödavuses, sest sees hakkas keerama... vahuril samuti. samas oli hommikusöögi pluss, et mul ei tekkinud söögiisu enne õhtut :P
santa clarast väljasõites, oli meil ees tanki vedav militaarkonvoi - tank nägi uhke välja. enne kiirteele keeramist keeras meile üks sinine žiguli kõrvalteelt nii äkki ette, et ma oleksin oma autol pidurdamisega kummid napilt p... keeranud - matsust jäi väga, väga vähe puudu. õnneks oli hoog piisavalt väike, et ma maha pidurdada jõudsin, samuti oli mul üks ratas juba teepervel, nii et mööda oleks vist samuti mahtunud.
sõit havanasse toimus katkestusteta, kiirtee oli suhteliselt hea ja meeldivalt tühi. havanasse jõudsime lõuna paiku. linnas oli liiklus tihe, märkideta ning kaarti lugesid korraga nii kairika kui vahur, mis ilmselt tagas ka selle et me ilusti bussijaama jõudsime, kus tuli välja et isla del juventudile on keeruline saada. mingil põhjusel ei saanud me pileteid broneerida, need pidi broneerima hommikul, päev enne väljasõitu ning väljasõidu päeval oleks tulnud kohale ilmuda kella 7ks et siis kella 15ks jõuda saarele... ning kogu lõbu edasi-tagasi maksaks 110 cuc'i. saatsime asja kuradile, otsustasime, et aasta viimased päevad veedame havanas ning hakkasime pinar del rio poole liikuma.
mis edasi sai - võibolla üks teravamaid elamusi kuubas :) sest siiani polnud mul õnnestunud veel kunagi ühtegi liiklustrahvi saada, peatumismärguandeid eirata ega ka politsei eest maanteel põgeneda ning viimast veel 16 kilomeetrit jutti...
havanast liikusime mõnuga ning kuna minu neljarealine suund kiirteel oli tühi, siis lasin nii lubatu piiril ja sellest ka märgatavalt üle. mingi hetk võtsime hoogu maha, et vaateid nautida ning siis avastasin, et ennäe, mulle ujub politseinike valge sinise vilkuriga 05 (lada) paremale käele. autos istuvad kaks mundrikandjat vehkisid kätega ilmse eesmärgiga mind peatuma sundida. seda ma tegingi. akna alla kerinud, vaatas mulle otsa must mees, kes pritsis sülge hispaania keeles ning tema kiirest žestikuleerimisest sain ma aru järgnevast:
kusagil oli olnud kontrollpunkt, kus kiirusekaamera mu kiiruseületamise fikseeris, samuti olla seal olnud politseinik, kelle peatumismärguannet ma eirasin ning siis olid nad mulle järele sõitnud ning kättesaamiseks sõitsid nad mul 16 km sabas, vilgutasid tulesid ja vilkurit, et ma peatuksin.
ühesõnaga mul oli nüüd tema sõnul 'mutchos problemas' ja palju muud. kolm rikkumist x 30 cuci tegi tema sõnul trahviks 90 konverteeritavat peesot.
nojah... kiirtee oli tühi ja ma tõesti sõitsin mingi jupi 120 - 140ga (kuigi 100 on lubatud) nii, et kiirust ma ületasin, kuid kontrollpunktis ma seda kinldasti ei teinud. kiirusekaamerate eksisteerimises kontrollpuntis, arvestades siinset tehnilist taset, kahtlen ma samuti. politseiauto kõrval seisvat politseinikku ma tõesti mingi hetk nägin, kuid peatumiseks see mees mulle küll märku ei andnud.
samuti olin ma veendunud, et enne nende masina minuni jõudmist olin ma kindlasti viimase 16km jooksul vähemalt korra peeglisse vaadanud, aga midagi taga vilkumas, tulesid vilgutamas või muud tegemas ma küll ei näinud... krt, aga võibolla ei vaadanud kah, sest tahavaate peeglist oli senise 7 päeva vaid üliharva midagi paistnud. siinsed sireenid kõlavad kah, nagu star warsist pärit laserituli, nii et üle autos mängiva salsa muusika seda ei kuule ning siksid või vähemalt 05 üle 100... 120 ei lähegi - ehk sellest ka see 16 km.
igatahes tundus ta mulle nõukogude mendina (ma vabandan oma sõnakasutuse pärast kõikide politseinike ees, kelle vastu mul on sügav lugupidamine), kes turisti lüpsmiseks kiiruseületamisest pangaröövi tegi. samas polnud mul ka muud midagi teha, kui käituda vastavas situatsioonis täpselt nii, nagu seda kuulu järgi siiani venemaal tehakse.
auto juurde rahakotti võtma minnes, sosistas vahur mulle sõna 'kompromisa' ja nii ma mendi juurde tagasi astudes alustasingi juttu selle sõnaga. 'compromisa' pole siiski vist hispaania keelne sõna, igatahes vestlus jätkus teemal, kas seda kuidagi teisiti ei saaks lahendada ja et see on kuradi suur papp, me oleme tudengid ning mul pole üldse nii palju dineerosid. selle peale ütles ta et ilma ametliku paberita pääsen ma 60 cuc'iga sellest mutchos problemasest minema. pääsesingi.
mul on load käes olnud 10 aastat. ühtegi rikkumist mul siiani pole. kõik õnnetused või intsidendid olen kaassõitjana üle elanud. samuti pole mul ühtegi trahvi ning ma pole veel oma elu jooksul altkäemaksu andnud. nüüd olen seda kõike teinud... sest jah, kiirust ma ületasin, kuid enne käitun ma nõukogude mendi soovidele vastavalt ja annan talle selle pistise, kui oma õigust taga ajama hakkan, mingis jaoskonnas või kus kurat oma aega raiskan ning nõuka stiilis oma ajusid keppida lasen.
edasi otsustasin ülirangelt liiklusmärke jälgida ning loodan, et see altkäemaksu kogemus jääb mulle ka viimaseks. samas, kogemus on huvitav, sest millises euroopa riigis õnnestuks sul tänapäeval ratastel põgeneda politsei eest 16 km (mis on peaaegu otepää - rõngu ots) ja sellest jamast välja tulla makstes 60 dollarit pistist?
õhtuks jõudsime ilusti vinjalesesse ja saime casa particularid toredate inimeste juurde. kõik.
või noh, peaaegu.
siin oli veel õhtul fiesta. mis oli kestnud juba viis päeva ja pidi veel kestma kaks. inimesed olid juba hommikust saati purjus.
peale õhtusööki läksime vinalese peatänavale. seal tegi endale läbi rahvamassi teed rongkäik, muusika ja sambatantsijad. muusikutel olid pillid seljas ja igal pool mujal, nii et neid kaasa sai tassida.
tänavate ääres müüdi juua ja süüa ning igasugu träna. sõna otseses mõttes prügi, või siis midagi mis meenutas prügi, kuid kõlbas süüa :)
üks belarusi moodi traktor vedas mingit platvormi, kus olid neiud peal ja mõned muusikud. platvorm nägi välja nagu pulma tort - mitme kihiga.
linnaväljaku oli vallutanud meie mõistes koolidisko. see oli täis vastava muusika järgi tantsivaid inimesi.
peaväljaku kõrvaltänavas olid karusellid... karusellid nagu hakklihamasinad laste tarvis. ma ei tee nalja, need karusellid olid kui mingi psühhotroopseid aineid tarbinud keevitaja tagahoovis kokku lastud. mingisugused mootorikatteta elektrimootorid, hammasrattad, ketid ning armatuurrauast rongivagunid, istmed, korvid ja kiiged. see nägi välja nagu tõsises õudusfilmis. me vaatasime seda suud ammuli ja hirm südames - kui kurat midagi juhtub siis on kõik kohad lendavaid kehaosi täis.
eriti õõvastav oli tõdeda, mis moodi vanemad surusid või sundisid õndsa naeratusega oma lapsi karusellide peale... mis moodi veidi vanemad lapsed tunglesid et pääseda, kõikuva konstruktsiooniga 'ülevõlli-kiige' peale, millest levis motoririhma põlemise kummisuitsust lehka. alalhoiuinstinkt tundus siin täielikult puuduvat.
vaatasime seda mõnda aega, pildistasime, filmisime... kuni küll sai kogu sellest päevast.
ühe välgumihkli vastu vahetasin kilekoti poppkorni, mida tehi seal samal tänaval. maitses hea.
ilmselt oli välgumihkel isegi liiga palju antud, aga mul oli suva. välgumihklid osutusid siin suht asjalikuks, just väikeste teenete eest tänamisel ning turgudel träni või puuviljade vastu vahetamisel.
igatahes koju ma jõudsin ja magama läksin. liikluse ja lõbustuspargi kogemused ei lasknud mõnda aega uinuda, kuid magasin ma lõpuks siiski väga hästi.
eile oli suht keeruline päev, sest sõita tuli palju. seadsin sihiks suht ambitsioonika plaani liikuda santa clarast vinjalesesse ühe päevaga ning seejuures vinjaleses kohal olla enne pimedat. vahepeatusena soovisime havanas soetada paadipiletid isla del juventud'ile.
päev hakkas libre hotelli hommikusöögiga, kus mõni asi bufees oli lausa vastiku maitsega, mõni aga päris söödav... peale poolt tundi ma siiski kahtlesin söödavuses, sest sees hakkas keerama... vahuril samuti. samas oli hommikusöögi pluss, et mul ei tekkinud söögiisu enne õhtut :P
santa clarast väljasõites, oli meil ees tanki vedav militaarkonvoi - tank nägi uhke välja. enne kiirteele keeramist keeras meile üks sinine žiguli kõrvalteelt nii äkki ette, et ma oleksin oma autol pidurdamisega kummid napilt p... keeranud - matsust jäi väga, väga vähe puudu. õnneks oli hoog piisavalt väike, et ma maha pidurdada jõudsin, samuti oli mul üks ratas juba teepervel, nii et mööda oleks vist samuti mahtunud.
sõit havanasse toimus katkestusteta, kiirtee oli suhteliselt hea ja meeldivalt tühi. havanasse jõudsime lõuna paiku. linnas oli liiklus tihe, märkideta ning kaarti lugesid korraga nii kairika kui vahur, mis ilmselt tagas ka selle et me ilusti bussijaama jõudsime, kus tuli välja et isla del juventudile on keeruline saada. mingil põhjusel ei saanud me pileteid broneerida, need pidi broneerima hommikul, päev enne väljasõitu ning väljasõidu päeval oleks tulnud kohale ilmuda kella 7ks et siis kella 15ks jõuda saarele... ning kogu lõbu edasi-tagasi maksaks 110 cuc'i. saatsime asja kuradile, otsustasime, et aasta viimased päevad veedame havanas ning hakkasime pinar del rio poole liikuma.
mis edasi sai - võibolla üks teravamaid elamusi kuubas :) sest siiani polnud mul õnnestunud veel kunagi ühtegi liiklustrahvi saada, peatumismärguandeid eirata ega ka politsei eest maanteel põgeneda ning viimast veel 16 kilomeetrit jutti...
havanast liikusime mõnuga ning kuna minu neljarealine suund kiirteel oli tühi, siis lasin nii lubatu piiril ja sellest ka märgatavalt üle. mingi hetk võtsime hoogu maha, et vaateid nautida ning siis avastasin, et ennäe, mulle ujub politseinike valge sinise vilkuriga 05 (lada) paremale käele. autos istuvad kaks mundrikandjat vehkisid kätega ilmse eesmärgiga mind peatuma sundida. seda ma tegingi. akna alla kerinud, vaatas mulle otsa must mees, kes pritsis sülge hispaania keeles ning tema kiirest žestikuleerimisest sain ma aru järgnevast:
kusagil oli olnud kontrollpunkt, kus kiirusekaamera mu kiiruseületamise fikseeris, samuti olla seal olnud politseinik, kelle peatumismärguannet ma eirasin ning siis olid nad mulle järele sõitnud ning kättesaamiseks sõitsid nad mul 16 km sabas, vilgutasid tulesid ja vilkurit, et ma peatuksin.
ühesõnaga mul oli nüüd tema sõnul 'mutchos problemas' ja palju muud. kolm rikkumist x 30 cuci tegi tema sõnul trahviks 90 konverteeritavat peesot.
nojah... kiirtee oli tühi ja ma tõesti sõitsin mingi jupi 120 - 140ga (kuigi 100 on lubatud) nii, et kiirust ma ületasin, kuid kontrollpunktis ma seda kinldasti ei teinud. kiirusekaamerate eksisteerimises kontrollpuntis, arvestades siinset tehnilist taset, kahtlen ma samuti. politseiauto kõrval seisvat politseinikku ma tõesti mingi hetk nägin, kuid peatumiseks see mees mulle küll märku ei andnud.
samuti olin ma veendunud, et enne nende masina minuni jõudmist olin ma kindlasti viimase 16km jooksul vähemalt korra peeglisse vaadanud, aga midagi taga vilkumas, tulesid vilgutamas või muud tegemas ma küll ei näinud... krt, aga võibolla ei vaadanud kah, sest tahavaate peeglist oli senise 7 päeva vaid üliharva midagi paistnud. siinsed sireenid kõlavad kah, nagu star warsist pärit laserituli, nii et üle autos mängiva salsa muusika seda ei kuule ning siksid või vähemalt 05 üle 100... 120 ei lähegi - ehk sellest ka see 16 km.
igatahes tundus ta mulle nõukogude mendina (ma vabandan oma sõnakasutuse pärast kõikide politseinike ees, kelle vastu mul on sügav lugupidamine), kes turisti lüpsmiseks kiiruseületamisest pangaröövi tegi. samas polnud mul ka muud midagi teha, kui käituda vastavas situatsioonis täpselt nii, nagu seda kuulu järgi siiani venemaal tehakse.
auto juurde rahakotti võtma minnes, sosistas vahur mulle sõna 'kompromisa' ja nii ma mendi juurde tagasi astudes alustasingi juttu selle sõnaga. 'compromisa' pole siiski vist hispaania keelne sõna, igatahes vestlus jätkus teemal, kas seda kuidagi teisiti ei saaks lahendada ja et see on kuradi suur papp, me oleme tudengid ning mul pole üldse nii palju dineerosid. selle peale ütles ta et ilma ametliku paberita pääsen ma 60 cuc'iga sellest mutchos problemasest minema. pääsesingi.
mul on load käes olnud 10 aastat. ühtegi rikkumist mul siiani pole. kõik õnnetused või intsidendid olen kaassõitjana üle elanud. samuti pole mul ühtegi trahvi ning ma pole veel oma elu jooksul altkäemaksu andnud. nüüd olen seda kõike teinud... sest jah, kiirust ma ületasin, kuid enne käitun ma nõukogude mendi soovidele vastavalt ja annan talle selle pistise, kui oma õigust taga ajama hakkan, mingis jaoskonnas või kus kurat oma aega raiskan ning nõuka stiilis oma ajusid keppida lasen.
edasi otsustasin ülirangelt liiklusmärke jälgida ning loodan, et see altkäemaksu kogemus jääb mulle ka viimaseks. samas, kogemus on huvitav, sest millises euroopa riigis õnnestuks sul tänapäeval ratastel põgeneda politsei eest 16 km (mis on peaaegu otepää - rõngu ots) ja sellest jamast välja tulla makstes 60 dollarit pistist?
õhtuks jõudsime ilusti vinjalesesse ja saime casa particularid toredate inimeste juurde. kõik.
või noh, peaaegu.
siin oli veel õhtul fiesta. mis oli kestnud juba viis päeva ja pidi veel kestma kaks. inimesed olid juba hommikust saati purjus.
peale õhtusööki läksime vinalese peatänavale. seal tegi endale läbi rahvamassi teed rongkäik, muusika ja sambatantsijad. muusikutel olid pillid seljas ja igal pool mujal, nii et neid kaasa sai tassida.
tänavate ääres müüdi juua ja süüa ning igasugu träna. sõna otseses mõttes prügi, või siis midagi mis meenutas prügi, kuid kõlbas süüa :)
üks belarusi moodi traktor vedas mingit platvormi, kus olid neiud peal ja mõned muusikud. platvorm nägi välja nagu pulma tort - mitme kihiga.
linnaväljaku oli vallutanud meie mõistes koolidisko. see oli täis vastava muusika järgi tantsivaid inimesi.
peaväljaku kõrvaltänavas olid karusellid... karusellid nagu hakklihamasinad laste tarvis. ma ei tee nalja, need karusellid olid kui mingi psühhotroopseid aineid tarbinud keevitaja tagahoovis kokku lastud. mingisugused mootorikatteta elektrimootorid, hammasrattad, ketid ning armatuurrauast rongivagunid, istmed, korvid ja kiiged. see nägi välja nagu tõsises õudusfilmis. me vaatasime seda suud ammuli ja hirm südames - kui kurat midagi juhtub siis on kõik kohad lendavaid kehaosi täis.
eriti õõvastav oli tõdeda, mis moodi vanemad surusid või sundisid õndsa naeratusega oma lapsi karusellide peale... mis moodi veidi vanemad lapsed tunglesid et pääseda, kõikuva konstruktsiooniga 'ülevõlli-kiige' peale, millest levis motoririhma põlemise kummisuitsust lehka. alalhoiuinstinkt tundus siin täielikult puuduvat.
vaatasime seda mõnda aega, pildistasime, filmisime... kuni küll sai kogu sellest päevast.
ühe välgumihkli vastu vahetasin kilekoti poppkorni, mida tehi seal samal tänaval. maitses hea.
ilmselt oli välgumihkel isegi liiga palju antud, aga mul oli suva. välgumihklid osutusid siin suht asjalikuks, just väikeste teenete eest tänamisel ning turgudel träni või puuviljade vastu vahetamisel.
igatahes koju ma jõudsin ja magama läksin. liikluse ja lõbustuspargi kogemused ei lasknud mõnda aega uinuda, kuid magasin ma lõpuks siiski väga hästi.
5 km pikkune privaatrand
õhtu, 23. detsember, 2007 - casa particular, vinales, cuba
tänane hommik algas külmavärinaga, ehk vinaleses läks öösel küll päris külmaks ära, isegi tekist polnud eriti abi, et seda peletada (tavaliselt olen siin linaga maganud).
aga see selleks, vahur täna veel tervenes nii, et mina ja kairika otsustasime randa minna, terveks päevaks. sihiks seadsime cayo juntose - see on üks sarvekujuline poorsaal kuuba lääneosa põhjarannikul.
sõit sinna oli ilus. siin kandis pole vaevutud teid õgvendama ega küngastest läbi kaevama nii, et teed käivad kiira-käära ja üles-alla ning kuna künkad on siin peaaegu nagu mäed, siis on käärud ja kiirad tõsiselt suured ja ühtlaselt segi klopitud tõusude ja langustega.
maastik on lahe, küngaste vahele on visatud ka päris suurte mägede kett - veidi lagunenud purihambad irwitamas kuuba maasügavusse maetud hiiglase lõualuust. need mäed siin meenutavad väga vietnami da nang'i marmor- ja halong-bay lahe mägesid. rohmakad (marmor)kaljud mis kõrguvad püstloodis, on kaetud troopilise taimestikuga ning koopaid täis. siin seisavad nad küngaste vahel, halong bay's aga vee sees.
randa sai autoga vaid siis kui maksime nina pealt 5 cuc'i kontrollpunktis. kohale jõudes vihastas mind välja kohalik turvamees nõudega maksata talle cuc auto valvamise eest, see polnud 5 cucise ligipääsu hinna sees. saatsin ta alguses pikalt kuid siis lõpuks maksin siiski, et ta oma hispaaniakeelse mölinaga mu kõrva juurest kaoks.
ütleme nii, et üks väheseid asju, mis siin tõsiselt närvidele käib on see, kuidas turista käest kogu tema võimalik raha kätte üritatakse saada. selline tunne, et siin pole võimalik ühtegi liigutust teha ilma maksmata. pargid auto, keegi tuleb küsima raha, valvamise eest näiteks... (mis iseenesest linnades ja urgastes tundub mõistlikuna, kuid on tõenäoliselt ebavajalik, arvestades, kui turvaline see riik on). või näiteks pildistades kedagi hakkab pildistatav näppe vastastikku hõõruma. või näiteks, kui keegi soovib sind sinu kaameraga pildistada, siis on tõenäosus suur, et ta peale seda oma näppe hakkab hõõruma. või kui keegi juhatab sind kuhugile, hakkab ta näppe hõõruma. kui keegi tahab sind aidata, tahab ta hiljem ka näppe hõõruda.
minge palun perse! kaua võib! (ehk see näiteks on üks stressiallikas kuubas.)
ei tea, kas nõukogude süsteem või mis, aga kui siin kellegi misiganes teeneid kasutada, tuleb enne, kui tegemiseks läheb, küsida quanto questa (palju see maksab). samuti tuleks tüüpiliselt loobuda misiganes abipakkumisest ning kivise näoga kas 'no' öelda või üldse mitte midagi öeldes mööda kõndida. väga hea ja mõjuv väljend olevat - ka 'no molesta' (ära tülita). ühekskord toimis see väga hästi.
see aga selleks. sobilik oli mõttes tiba ropendada ning ära unustada, sest rand tundus just selline koht olevat, kus asjadel endale naha vahele mitte pugeda lasta.
samas... rand tundus esmapilgul samuti trööstitu. asfalttee murdus vette ära, vasakul kõrgus mangroovivõsa, mis jõudis veepiirini välja, ranna enda pikkus oli ehk paarsada meetrit ning vastikult tsiviliseeritud. banaanilehtedest mütsidega postid, all lamamistoolid ja mõned turistid... noh õnneks oli neid vähe. samuti sai seal sukelduda ning ühes onnis praeti kana ja segati kokteile. siiski mõttetu.
siis aga mõtlesime, et vaataks edasi vasakule, võssa, sest mingi metsarada (kuigi rajast oli siiski asi kaugel) läks mangroovide vahele ning tundus, et hiljuti oli sealt kaks jalgratast läinud. samuti olid näha mõned jalajäljed.
peale paari kolme sadat meetrit liivast ja merekarpidega kaetud rada mangroovide vahel, hakkasid tekkima paremale rannale laigud, mis olid vabad veel elus või juba hallist surnud võsast ning veel veidi maad edasi oli jälle võimalus rannal kõndida.
üli lahe rand, mõtlesin ma mõne aja pärast, sest rand oli tühi ja kestis nii kuis silm seletas. piisavalt sopiline ja kuigi kohati pidi jälle metsa põikama oli kõikjal vaid puutumata ja hüljatud veepiir.
kõndisime üks pool tundi, kuni leidsime rannal ühe üksiku mangroovipuhma (vaata google mapilt), mis viskas piisavalt varju, et sinna asjad panna ning vahepeal päikese eest põgeneda.
randa kattis valge liiv. lähemal uurimisel selgus, et tegemist on pigem merekarbi puru ja kriidi tolmuga, sest põhiliselt koosneski see merekarpidest... isegi mangroovid vahel jalgrajal oli kohati nii tihedasti merekarpe, et neil kõndides kõlas see nagu kõnniks purunevaid klaasikilde. erinevaid karpe ning krabisid, kes kasutasid teokarpe oma liikuvate kodudena oli tõesti palju.
veetsime pool päeva seal ujudes ja päevitades, teo- ja merekarpe uurides, suuremaid otsides ning mingi hetk võtsin rannal ette pikema jalgsiretke poolsaare tippu. jõudsingi sinna ning leidsin, et just poolsaare tipus elavad need teokarbid, mis on koonilised, piisavalt suured ja roosad... paljudes oli elukas sees. neid ei näppinud. kaasa võtsin aga paar, mis tundusid asustamata.
siin tekkis sarnane tunne nagu vietnamis. tühi, pikk rand, kuid veelgi hüljatum. päeva jooksul nägime vaid ühte inimest mööda kõndimas ja silmapiiril vist veel paari, kes meieni ei jõudnudki. vietnami da nangi rannas olid muidugi murdlanied. siinsed korallrahud murdsid aga lained rannast märgatavalt eemal juba ära - kaugemal oli vaid säbrulist lainetepiiri näha, seal nad ennast rullisidki.
tagasi sõitsime nii umbes viie paiku, et enne pimedat ja õhtusööki kodus olla. söök vahuri ja kairika casa particularis oli siiani parim. 'lobster ja sealiha' olid meie valikuteks täna.
see medõest võõrustaja on meil väga hea kokk.
tänane hommik algas külmavärinaga, ehk vinaleses läks öösel küll päris külmaks ära, isegi tekist polnud eriti abi, et seda peletada (tavaliselt olen siin linaga maganud).
aga see selleks, vahur täna veel tervenes nii, et mina ja kairika otsustasime randa minna, terveks päevaks. sihiks seadsime cayo juntose - see on üks sarvekujuline poorsaal kuuba lääneosa põhjarannikul.
sõit sinna oli ilus. siin kandis pole vaevutud teid õgvendama ega küngastest läbi kaevama nii, et teed käivad kiira-käära ja üles-alla ning kuna künkad on siin peaaegu nagu mäed, siis on käärud ja kiirad tõsiselt suured ja ühtlaselt segi klopitud tõusude ja langustega.
maastik on lahe, küngaste vahele on visatud ka päris suurte mägede kett - veidi lagunenud purihambad irwitamas kuuba maasügavusse maetud hiiglase lõualuust. need mäed siin meenutavad väga vietnami da nang'i marmor- ja halong-bay lahe mägesid. rohmakad (marmor)kaljud mis kõrguvad püstloodis, on kaetud troopilise taimestikuga ning koopaid täis. siin seisavad nad küngaste vahel, halong bay's aga vee sees.
randa sai autoga vaid siis kui maksime nina pealt 5 cuc'i kontrollpunktis. kohale jõudes vihastas mind välja kohalik turvamees nõudega maksata talle cuc auto valvamise eest, see polnud 5 cucise ligipääsu hinna sees. saatsin ta alguses pikalt kuid siis lõpuks maksin siiski, et ta oma hispaaniakeelse mölinaga mu kõrva juurest kaoks.
ütleme nii, et üks väheseid asju, mis siin tõsiselt närvidele käib on see, kuidas turista käest kogu tema võimalik raha kätte üritatakse saada. selline tunne, et siin pole võimalik ühtegi liigutust teha ilma maksmata. pargid auto, keegi tuleb küsima raha, valvamise eest näiteks... (mis iseenesest linnades ja urgastes tundub mõistlikuna, kuid on tõenäoliselt ebavajalik, arvestades, kui turvaline see riik on). või näiteks pildistades kedagi hakkab pildistatav näppe vastastikku hõõruma. või näiteks, kui keegi soovib sind sinu kaameraga pildistada, siis on tõenäosus suur, et ta peale seda oma näppe hakkab hõõruma. või kui keegi juhatab sind kuhugile, hakkab ta näppe hõõruma. kui keegi tahab sind aidata, tahab ta hiljem ka näppe hõõruda.
minge palun perse! kaua võib! (ehk see näiteks on üks stressiallikas kuubas.)
ei tea, kas nõukogude süsteem või mis, aga kui siin kellegi misiganes teeneid kasutada, tuleb enne, kui tegemiseks läheb, küsida quanto questa (palju see maksab). samuti tuleks tüüpiliselt loobuda misiganes abipakkumisest ning kivise näoga kas 'no' öelda või üldse mitte midagi öeldes mööda kõndida. väga hea ja mõjuv väljend olevat - ka 'no molesta' (ära tülita). ühekskord toimis see väga hästi.
see aga selleks. sobilik oli mõttes tiba ropendada ning ära unustada, sest rand tundus just selline koht olevat, kus asjadel endale naha vahele mitte pugeda lasta.
samas... rand tundus esmapilgul samuti trööstitu. asfalttee murdus vette ära, vasakul kõrgus mangroovivõsa, mis jõudis veepiirini välja, ranna enda pikkus oli ehk paarsada meetrit ning vastikult tsiviliseeritud. banaanilehtedest mütsidega postid, all lamamistoolid ja mõned turistid... noh õnneks oli neid vähe. samuti sai seal sukelduda ning ühes onnis praeti kana ja segati kokteile. siiski mõttetu.
siis aga mõtlesime, et vaataks edasi vasakule, võssa, sest mingi metsarada (kuigi rajast oli siiski asi kaugel) läks mangroovide vahele ning tundus, et hiljuti oli sealt kaks jalgratast läinud. samuti olid näha mõned jalajäljed.
peale paari kolme sadat meetrit liivast ja merekarpidega kaetud rada mangroovide vahel, hakkasid tekkima paremale rannale laigud, mis olid vabad veel elus või juba hallist surnud võsast ning veel veidi maad edasi oli jälle võimalus rannal kõndida.
üli lahe rand, mõtlesin ma mõne aja pärast, sest rand oli tühi ja kestis nii kuis silm seletas. piisavalt sopiline ja kuigi kohati pidi jälle metsa põikama oli kõikjal vaid puutumata ja hüljatud veepiir.
kõndisime üks pool tundi, kuni leidsime rannal ühe üksiku mangroovipuhma (vaata google mapilt), mis viskas piisavalt varju, et sinna asjad panna ning vahepeal päikese eest põgeneda.
randa kattis valge liiv. lähemal uurimisel selgus, et tegemist on pigem merekarbi puru ja kriidi tolmuga, sest põhiliselt koosneski see merekarpidest... isegi mangroovid vahel jalgrajal oli kohati nii tihedasti merekarpe, et neil kõndides kõlas see nagu kõnniks purunevaid klaasikilde. erinevaid karpe ning krabisid, kes kasutasid teokarpe oma liikuvate kodudena oli tõesti palju.
veetsime pool päeva seal ujudes ja päevitades, teo- ja merekarpe uurides, suuremaid otsides ning mingi hetk võtsin rannal ette pikema jalgsiretke poolsaare tippu. jõudsingi sinna ning leidsin, et just poolsaare tipus elavad need teokarbid, mis on koonilised, piisavalt suured ja roosad... paljudes oli elukas sees. neid ei näppinud. kaasa võtsin aga paar, mis tundusid asustamata.
siin tekkis sarnane tunne nagu vietnamis. tühi, pikk rand, kuid veelgi hüljatum. päeva jooksul nägime vaid ühte inimest mööda kõndimas ja silmapiiril vist veel paari, kes meieni ei jõudnudki. vietnami da nangi rannas olid muidugi murdlanied. siinsed korallrahud murdsid aga lained rannast märgatavalt eemal juba ära - kaugemal oli vaid säbrulist lainetepiiri näha, seal nad ennast rullisidki.
tagasi sõitsime nii umbes viie paiku, et enne pimedat ja õhtusööki kodus olla. söök vahuri ja kairika casa particularis oli siiani parim. 'lobster ja sealiha' olid meie valikuteks täna.
see medõest võõrustaja on meil väga hea kokk.
hobutripp setukatel
õhtu, jõulud, 2007 - casa particular, vinales, cuba
täna hommikul oli äratus suhteliselt vara. sest kell 9 ootas meid hobutripp - kokku kestis see pea 5 tundi ja maksis peale kerget läbirääkimist 20 cuc'i.
hobused olid väga rahulikud. pigem tundus mulle, et sõidan muula seljas, kuna nad olid märgatavalt väiksemad kui toritõugu hobused. samuti olid nad halvasti hooldatud - ilmselt alatoidetud, sest loomad olid väga kondised ning kammitud polnud neid kah, karv oli veidi takkus ja pulstunud ning laiguti vaatas kuhu jumal juhatas.
samas said nad meie vedamisega kõnnakul hakkama küll ning oligi parem, sest eestist jäi mulle viimasest korrast kummitama kabjalöök, perus kappamine ja lajatus vasta maad... täna aga ei kandnud ma kiivrit nii, et selliseid elamusi kohe kindlasti ei soovinud.
peale põldude vahel kärutamist, kus nägime alates tubakast, lõpetatades lehmade ja maisiga jõudsime koopani - see oli muide mäe sees... koobas oli muide mitte turistilõks vaid päris, naturaalne (indiaani koopa nimeline koht, on muide spetsiaalselt turistide tarvis kaevatud). see megakäik oli ilma misiganes valgustuse ja teedeta. mõnel pool oli laud purdeks üle vee visatud. liikusime taskulampide valgel ning koopatuuri juhi juhtimisel (juht maksis 1 cuc).
sees oli näha nii stalaktiite kui stalakmiite, kui ka kahest vastandist kokku kasvanud moodustisi. koopa oli uuristanud maalune jõgi, mis praeguseks oli juba endale teise tee valinud, ning uued hällid uuristanud. jõgi tuleb muide taas maapinnale siit 13 km kaugusel ühes linnas.
antud koobas oli ca 200 - 300 meetrit pikk, erinevate uurete ning selle lõpus asuva naturaalse basseiniga, mis ehk oli veel jätkuvalt jõega ühenduses, vesi oli jahe ning selge.
taskulambi valgel hakkas minu üllatuseks selles basseinis silma paar kullesena ujuvat tumedat kala (umbes 10 - 15 cm pikad), mispeale mul meenus ühe National Geographicu kanali dokumentaal. see rääkis koobastest, et kuuba koobastes elavat mingid koopakalad ning hiljuti olla praegu eksisteerivale kahele liigile ka kolmas koopakalaliik lisaks avastatud.
nägin kolme kala, millepeale julgen ma kindlalt väita, et nägin kindlasti ära ühe koopakala liigi kolmest. peale seda käisime selles basseinis ka ujumas... ma arvan, et kui siin turistidega veel vabamaks peaks minema, siis keelatakse tõenäoliselt sellised asjad ära. ma keelaksin küll, kui oleksin kohalik looduskaitsja ja mulle maailmas ainulaadse koopakala püsimajäämine oluline oleks... samas peaks neid koopaid olema antud jõe peal vähemalt 13 km nii, et mis turisti higi ja surnud naharakud ühele sopile teeb...
tagasiteel koopast külastasime hobustel kohalikke talupoegade näidis-onni, kus tüübid pressisid meile suhkruroost värsket ja ülimagusat roopiima, pakkusid kohalikku ja äsjakeeratud sigareid maitsta ning kohvi.
roopiima, mida pressiti suht algelise kondimootoril töötava aparaadiga kahest 2 meetrisest suhkruroo varrest, sai üllatavalt palju. see maitses minu jaoks täiesti uudselt ja väga hästi. sigar nii hästi ei maitsnud, ilmslet oli ta liiga värske, sest oli alles väga pehme ning näpuga katsudes oli märgatavalt tunda ka tubaka niiskust. samas oli sigaril kerge shokolaadi järelmaitse... ikkagi eelistan ma havanas soetatud cohibas'id.
üks tibu alustas munast koorumist, seda raadio kõrval, mis oli tumm
kuna sigaritest oli arvamus olemas, ei hakanud ma neid soetama, vaid maksin viisakusest degustatsiooni eest ning liikusime edasi, sigar jäi mulle siiski hambu, et tunda, kuis ülbus maitseb ka sadulas. maitses ning jättis shokolaadise järelmaitse.
vaated ümbritsevatele mägedele (mogotid) olid jätkuvalt rabavad ning hobused muutusid kodu lähenedes aina kabedamaks.
peale ratsamatka ei teinudki me eriti midagi, sest oleme otsustanud ka lihtsalt veidi puhata, lebotada ja mitte stressata. see kukub meil päris hästi välja.
käisin pankadest raha otsimas, kuid ebaõnnestunult, sest elekter läks terves vinaleses ära. mõne aja pärast see siiski õnnestus, ning siis oli vaja vaid postkaarte saata, veidi keskturul tuurida ja õhtusööki oodata. kõigega sain suurepäraselt hakkama :)
mida homme teeme, veel ei tea. vahuri tervis on juba nii hea, et ilmselt ta liitub meiega, misiganes me siis ette võtame.
täna hommikul oli äratus suhteliselt vara. sest kell 9 ootas meid hobutripp - kokku kestis see pea 5 tundi ja maksis peale kerget läbirääkimist 20 cuc'i.
hobused olid väga rahulikud. pigem tundus mulle, et sõidan muula seljas, kuna nad olid märgatavalt väiksemad kui toritõugu hobused. samuti olid nad halvasti hooldatud - ilmselt alatoidetud, sest loomad olid väga kondised ning kammitud polnud neid kah, karv oli veidi takkus ja pulstunud ning laiguti vaatas kuhu jumal juhatas.
samas said nad meie vedamisega kõnnakul hakkama küll ning oligi parem, sest eestist jäi mulle viimasest korrast kummitama kabjalöök, perus kappamine ja lajatus vasta maad... täna aga ei kandnud ma kiivrit nii, et selliseid elamusi kohe kindlasti ei soovinud.
peale põldude vahel kärutamist, kus nägime alates tubakast, lõpetatades lehmade ja maisiga jõudsime koopani - see oli muide mäe sees... koobas oli muide mitte turistilõks vaid päris, naturaalne (indiaani koopa nimeline koht, on muide spetsiaalselt turistide tarvis kaevatud). see megakäik oli ilma misiganes valgustuse ja teedeta. mõnel pool oli laud purdeks üle vee visatud. liikusime taskulampide valgel ning koopatuuri juhi juhtimisel (juht maksis 1 cuc).
sees oli näha nii stalaktiite kui stalakmiite, kui ka kahest vastandist kokku kasvanud moodustisi. koopa oli uuristanud maalune jõgi, mis praeguseks oli juba endale teise tee valinud, ning uued hällid uuristanud. jõgi tuleb muide taas maapinnale siit 13 km kaugusel ühes linnas.
antud koobas oli ca 200 - 300 meetrit pikk, erinevate uurete ning selle lõpus asuva naturaalse basseiniga, mis ehk oli veel jätkuvalt jõega ühenduses, vesi oli jahe ning selge.
taskulambi valgel hakkas minu üllatuseks selles basseinis silma paar kullesena ujuvat tumedat kala (umbes 10 - 15 cm pikad), mispeale mul meenus ühe National Geographicu kanali dokumentaal. see rääkis koobastest, et kuuba koobastes elavat mingid koopakalad ning hiljuti olla praegu eksisteerivale kahele liigile ka kolmas koopakalaliik lisaks avastatud.
nägin kolme kala, millepeale julgen ma kindlalt väita, et nägin kindlasti ära ühe koopakala liigi kolmest. peale seda käisime selles basseinis ka ujumas... ma arvan, et kui siin turistidega veel vabamaks peaks minema, siis keelatakse tõenäoliselt sellised asjad ära. ma keelaksin küll, kui oleksin kohalik looduskaitsja ja mulle maailmas ainulaadse koopakala püsimajäämine oluline oleks... samas peaks neid koopaid olema antud jõe peal vähemalt 13 km nii, et mis turisti higi ja surnud naharakud ühele sopile teeb...
tagasiteel koopast külastasime hobustel kohalikke talupoegade näidis-onni, kus tüübid pressisid meile suhkruroost värsket ja ülimagusat roopiima, pakkusid kohalikku ja äsjakeeratud sigareid maitsta ning kohvi.
roopiima, mida pressiti suht algelise kondimootoril töötava aparaadiga kahest 2 meetrisest suhkruroo varrest, sai üllatavalt palju. see maitses minu jaoks täiesti uudselt ja väga hästi. sigar nii hästi ei maitsnud, ilmslet oli ta liiga värske, sest oli alles väga pehme ning näpuga katsudes oli märgatavalt tunda ka tubaka niiskust. samas oli sigaril kerge shokolaadi järelmaitse... ikkagi eelistan ma havanas soetatud cohibas'id.
üks tibu alustas munast koorumist, seda raadio kõrval, mis oli tumm
kuna sigaritest oli arvamus olemas, ei hakanud ma neid soetama, vaid maksin viisakusest degustatsiooni eest ning liikusime edasi, sigar jäi mulle siiski hambu, et tunda, kuis ülbus maitseb ka sadulas. maitses ning jättis shokolaadise järelmaitse.
vaated ümbritsevatele mägedele (mogotid) olid jätkuvalt rabavad ning hobused muutusid kodu lähenedes aina kabedamaks.
peale ratsamatka ei teinudki me eriti midagi, sest oleme otsustanud ka lihtsalt veidi puhata, lebotada ja mitte stressata. see kukub meil päris hästi välja.
käisin pankadest raha otsimas, kuid ebaõnnestunult, sest elekter läks terves vinaleses ära. mõne aja pärast see siiski õnnestus, ning siis oli vaja vaid postkaarte saata, veidi keskturul tuurida ja õhtusööki oodata. kõigega sain suurepäraselt hakkama :)
mida homme teeme, veel ei tea. vahuri tervis on juba nii hea, et ilmselt ta liitub meiega, misiganes me siis ette võtame.
Tellimine:
Postitused (Atom)
